Shwedagon

Mis päev täna on? ...tundub lausa uskumatu, et saabusin alles eile. Hommik – tõsiselt mõnus hommikusöök – kohvi (caffemix – kohvipulber, mis lahustub kuumas vees), kopid (kevadrullid), riisikook, värske mahl, puuvili...nämm :)

Muidu kahe mehega koos liigelda on selgelt raskendatud. Pidevalt peab nende järele ootama ja kõigeks kulub neil hirmus kaua aega. Samas pakuvad nad ikka piisavalt meelelahutust. Näiteks kui Philipp aknal Breast Enlargement Creami purki nägi...siis see jäi neile tükiks ajaks hinge kinni ja tekitas kõvasti poleemikat...et kellele seda osta jne :P Selle kreemiga sai palju nalja.

Hommikuseks missiooniks oli rahavahetus. Selleks suundusime Bogyoke Aung San Market'ile (Scott Market). Teel läksime läbi turutänava - kohalik kraam – juurviljad, kala. Huvitav seik, tablette müüdi ka lademetes. Kuivõrd autentsed need ravimid olid tegelikult? Tean, et Myanmaris on arstiabiga kehvad lood. Üks vanem sõbraliku olekuga mees tuli meiega rääkima. Vanemad oskavad siin inglise keelt paremini. Lihtsalt tulevad ja räägivad juttu. Kusagil hooman, mis neid selleks ajandab, aga ei oska sõnadesse panna. Kahju kohati, see maa ja rahvas on nii palju rohkem väärt.

LP kohaselt oleksid rahavahetajad turul meie peale tormi pidanud jooksma. Oli aga üllatavalt vaikne. Vaid üks vend käis meil muudkui kannul ja tahtis kaupa teha. Kuna olime üsna kitsid ja tahtsime suuremat ja kõrgemat kurssi, siis kõndisime muudkui edasi. Turg oli suhteliselt elutu. Võibolla oli asi pühapäevas või siis varajases hommikutunnis. Eriliselt vara tõusjad see rahvas siin ei ole. Kõmpisime seal demonstratiivselt ringi. Sama vend lõpuks pakkus meile kurssi 937 ja see läks loosi ka. Muidugi ei kõlvanud talle Philippi vanad 50 USD-ised rahatähed. Igavesed veidrikud on nad oma rahavahetamistega.

Olin eelnevalt Lonely Planeti foorumi abil välja uurinud, et birmakatele lähevad peale ilusad ja uued (vähemalt 2002a või uuemad) 100USD rahatähed, mis ei tohi kanda seerianumbrit CB. CB seeriaga rahad pidid olema Taivanis võltsitud. Neid eriti vahetada ei soovita. Selliste teadmistega läksingi Ühispanka. Rääkisin, et tahan 100 USDist, ilusat, uut ja see ei tohi olla CB seeriaga. Lisaks küsisin portsu väikseid värskeid rahatähti. Telleri kutt üritas mulle hüva nõu anda ja soovitas seal krediitkaardiga tasuda. Ütlesin talle, et selles riigis ei tunnistata krediitkaarti. Ta siis küsis imestunult, et miks ma siis sinna üldse lähen. Vastasin, et sellepärast lähengi – seal on piisavalt teistmoodi. Ma ei tea...kas ma tegelikult ka sellepärast siia tulin? Vahest tundub tõeliselt fenomenaalne kui palju erinevaid arusaamu ja eluviise siia maailma ära mahub. Inimene on oma variatsioonides ikka tõeliselt huvitav loom. Usutavalt ei saanud see noormees pangas tõesti aru, miks keegi peaks tahtma Birmasse sõita kui on nii toredaid pakette Gran Canariale või Egiptusesse. Enamik inimesi on veendunud, et nende arusaam on ainuõige. Nii ka mina...tegelikult. Olen ju ka mina kindel oma valiku ülimuslikkuses. Maailm on aga ääretult mitmekesine ja inimesi erinevate eelistuste ja arusaamadega elab siin mustmiljon. Ma vaatlen ja mõistan neid inimesi, vähemalt südames...ja seni, kuni nad mulle pähe ei istu.....

Raha vahetatud kolasime veel turul ringi. Mina ostsin endale ühe suht totaka mütsilodu. Päike soojendab muudkui pealage ja valgus on väga ere. Ostsin beeži safarimütsi, made in China. Iga neljas ese siin ilmas pidi olema Hiinas tehtud. Ca 2500K(K=kyat ca 1000K=13EEK) küsis tädi selle eest. Bill proovis T-särke. Sellega oli igavene häda, sest ta on suurt kasvu ning kõik t-särgid, mida ta selga ajas endale, olid naeruväärselt väikesed. Seal ta siis seisis - suur mees, paar numbrit pisem t-särk seljas ja küsis mult nõutult – Eve, do you think this one goes? Mina raputasin pead. Lõpuks siiski toodi välja särk, mis oli Billi mõõtu. Hind selle särgil oli ka üüratu. Mingi kauplemine ei aidanud...Müüjannad vaatasid kavala näoga Billi ja muudkui kordasid – Special size...

Vahepeal istusime ühes kohalikus kiirtoitlustuskohas maha. See oli tõeline kiirtoitlustuse musternäide. Toit oli laual veel enne kui me laua taha istuda jõudsime. Siin tundub kombeks olevat snäkke lauale ette tuua. Hiljem lisatakse see muidugi arvele. Sealsed kevadrullid olid lihtsalt super! Isegi kui ülejäänud toit polnud suurem asi. Võtsin endale kohaliku Fanta variandi – Fantasia (Fanta Asia) :) Teine apelsinilimonaad on Crucher. Ja noh, Coca Colale ja Pepsile on neil ka omad nimed välja mõeldud, aga kuna ma seda jooki ei tarbi, siis ma sellele tähelepanu ei pööranud.
Billil oli pihustiga pudel kuumuse vastu kaasas. Ta pritsis sellest vett pähe ja see mõjus mõnusalt jahutavalt. Kahjuks unustas ta oma pudeli ühte Coffeeshopi maha. Bill on ikka täilelikult filmistaari välimusega. Birmalannad naeratavad nii kenasti ja õhetavad pisut, kui teda näevad.
Otsustasime minna Shwedagon Payat vaatama õhtul enne päikeseloojangut. Kuna Bill oli haige, siis ta tahtis jälle magada ja Philipp jäi temaga. Mina igavlesin natuke, siis aga otsustasin minna kohaliku ilu saladuse – Thanaka - jahile. Oi, mul õnnestus ennast birmakate ees lolliks teha.

Ega mul erilist aimu polnud, mida ma otsin. Jooksin hotelli manageri soovitusel 27-da tänava nurgale Mahabandoola tänaval esimese hooga. Küsisin seal ühe vanamehe käest hästi artikuleeritult: “Thanaka?” Ja tema pakkus mulle puulehti. Surusin lehed vastu põske, aga erilist efekti need küll ei andnud. Mõtlesin, et ehk on midagi veel puudu. Määrisin lehtedele ta laual olnud potikesest valget plöga ja surusin siis selle vastu põske. Kahjuks ei saanud birmakad üldse aru, mida ma seletasin või küsisin. Üks vanem prillidega naine tuli hirmtõsise näoga ja pesi peoga selle sodi mu näo pealt maha. Selline emalikult range ilme oli tal. Armastasin teda selle eest.
Siis asetas ta mulle lehe niisama põsele ja mina jooksin minema. Hiljem sain aru, et olin endale beteli liimi põsele laotanud. Oi, Philipp naeris, kui sellest kuulis. Ta itsitas kohe eriti rahulolevalt nagu oleks mind mõnelt blondiini patult tabanud.
Betel on närimistubakas. Ma ei teagi nüüd kohe, milline komponent neist nüüd täpselt betel on. Tõenäoliselt nimetatakse nii kõige olulisemat koostisainet – pähklit. Selles pähklis on midagi narkootilist - -pidavat jõudu andma ja hea tuju tekitama. Asi ise käib nii: võetakse üks leht, sellele määritakse valget liimi peale ja siis puistatakse pisikesed punased pähklid liimile, leht keeratakse kokku ja pistetakse põske. Paljudel kenadel Birma neidudel on hambad punased tänu sellele, sest pähkel annab värvi. Näevad välja, nagu väikesed vampiirid. LP kohaselt pidavat see ka kanserogeenne olema.

Jooksin minema sealt 27 tänava nurgalt. Oli natuke häbi, aga samas – ilmselt ei näe ma neid inimesi kunagi ja kokkuvõttes oli kõigil lõbus. Jätkasin oma otsinguid. Tänaval märkasin inglise keelset silti Beauty Salon! “Neil on kindlasti thanakat, mõtlesin ust avades. Oleksin nagu Politseiakadeemia geibaari sattunud. Muusika hakkas kohe taustaks mängima kui birmakast ilus mees mul ukse avas. Oo õudust...nad vist tahtsid mulle kohe ma ei tea mida teha ja selle eest 4000K küsida. Ma tahtsin ainult Thanakat ju! Siis nad üritasid mulle miskit hiina kriksatrullidega kreemipurki pihku pista...aga seda ma ka ei tahtnud. Ütlesin vist neile umbes, et “you are stupid” ja jooksin uksest välja. Nad ei saanud nagunii aru. Lõpuks õnnestus mul siiski õige asi osta Ariadne abiga nightmarketilt.

Thanaka on pehme väline osa Linoria acidissima nimeliselt puult (kasvab Birmas) segatud vee ja siis veel millegagi, mille olemust mul ei õnnestunud tuvastada (whetstone ing k) Asi määritakse näole ja Brima naised (ka mehed ja lapsed) jooksevad sellega päeva otsa ringi nagu oleksid toasussid jalga jätnud või lokirullid pähe. Umbes selline tunne tekib, kui neid kollaste põskedega tänaval askeldamas näha. See sodi peaks siis nahka niisutama ja valgendama ja ühtlasi siis ka päevituse eest kaitsma. Tõenäoliselt võitleb ka lampjalguse vastu...
Hiljem läksime siiski Shwedagoni vaatama. Üsna hilja. Päevavalgust polnud enam palju järel. Võtsime takso ja kimasime kohale. Pilet oli 5 USDi. Igavesti uhked ja laiad teed olid sinna. Swedagon Paya on 2500 aastat vana. Siddhartha andis peale Nirvana kogemist kahele Birma vennale 8 juuksekarva oma peast. Vennad andsid juuksekarvad oma kuningale Okkalapale, kes ehitas templi, kuhu juuksekarvad koos muude reliikviatega hoiule pandi. 14 sajandist edasi on templit muudkui täiustatud ja ümber ehitatud. Tulemus on fantastiline. Minu jaoks ehk uhkem vaade kui Taj Mahali. Ehk seetõttu, et polnud ühtegi Ameerika koolitüdrukut õhkamas, ent mitte ainult.... Pagoodi keskne punkt on tagurpidi pööratud kella meenutav stuupa; mis kiiskab justkui oleks see valmistatud puhtast kullast. Kogu ehitis on ca 100m kõrgusel merepinnast. Seega siis paistab ümberkaudsetele hästi kätte. Ühesõnaga igavesti võimas ja uhke keskus täis kulda ja karda.

Tüübid kasutavad templites palju tänapäevaseid ja minu meelest ebapuhtaid elemente – kes päris Buddha ette kummardama ei mahu, võib kummardada sama budakuju ees teleka ekraanil. Eriti tobe oli, et nad kasutasid elektritulukesi pühapaiste loomiseks budakujude peade taga. Kole! Billi sõnul olevat Vietnamis samuti selline jumalavallatus levinud. Stuupa ümber on terve hunnik mitmesuguseid kõrvalehitisi. Igas ilmakaares asub eraldi nišhike, kuhu on paigutatud vastava kaare loom ja planeet ja need esinadavad siis vastavat märki ja päeva...Mulle ujus ligi keski giid, kes rääkis tõsiselt ilusas inglise keeles, see oli laulev, milles pisut koloniaalhõngu. Mina ei raatsinud teda ära ajada. Tean ju küll, et giidid on “rahanurujad” ja kogenumad ilmarändurid nendega kaupa ei tee. Mõtlesin, et proovin siis järele... mispärast need giidid nüüd nii pahad just on. Onu küsis, kas ma oma planeeti olen juba pesnud. Vastasin eitavalt. Ma ei olnud isegi kindel oma sünni päevas. Ilmselt oli tegu kas teisipäeva või kolmapäevaga, aga kummaga neist täpselt, seda ei mäletanud. Peakeses kumises lapsepõlve tarkus, et teisipäeval sündinud on targad ja kolmapäeval sündinud on koledad. Ma oleks surmkindlalt tahtnud pigem tark kui kole olla...aga lugesin LP-st, et Buddha oli sündinud kolmapäeval. Seega siis oli ka see päev igati väärikas ju. Giidionul oli spetsiaalne raamatuke kaasas. Ta andis selle mulle, et saaksin täpse nädalapäeva järgi vaadata. Mul polnud aga prille kaasas ning kiri oli väike ja ma ei näinud seal hämaras tuhkagi. Andsin raamatu Billile ja palusin temal vaadata. Bill tuvastas, et sündisin teisipäeval. “Oo”, häälitses giid. You are very lucky...you do well in business”...(Möh, mina????) Irooniline muie kiskus mu suu kõveraks...Ühesõnaga, õnneplaneedina tuvastati mul marss ja loomaks sain lõvi ja nüüd siis pidin neid pesema minema. Giid juhatas mind vastavasse nišhi. Teel küsisin imestunult - kas see pole halb, kõndida vastupäeva? Giid aga ütles, et It is a mens rule. Buddha don't mind. Men get angry, Buddha not...vat nii...Aga planeedi posti juures palus ta mul kaasavõetud kingad maha panna enne nn altarit. Birmakad sulistasid seal juba ees. Giid tegi kindlaks, et olen 27 aastane ja ütles siis, et sellele liidame 1 aasta otsa, see on siis aasta, mille ma oma ema kõhus veetsin. Kokku tuli 28, see jagati neljaks. Ja vastavalt siis pidin 7 korda topsiga vett võtma ja kastma lõvi, ja marssi ja miskit taime ja Buddha ja sedasi siis pesin rituaalselt oma hinge puhtaks. Oh, oleks see päriselt ka nii kerge. Aga ülev tunne oli küll seal ülal kuldses templis maailma teises otsas õhtuhämaruses rituaali läbi viia ümbritsetuna pühalike nägudega birmalastest ja viiruki suitsust, tähed siramas pea kohal tumedas taevas. Giid vedas mu veel Buddha ema või millegi sarnase kuju ette ja ütles, et aitab mul selle ees palve öelda. Olin üsna nõutu – öeldi, et make a wish ja mul polnud ühtegi soovi. Mul polnud ühtegi soovi. Midagi ei tulnud eriti meelde. Kõik tundus paigas olevat. Pingutasin ja kobisesin midagi soovida, mida varem väga olin tahtnud ja vaatasin tumedasse tähistavasse ja ikka polnud mul ühtegi soovi. Monumentaalne moment.

Siis tuli Billi kord oma planeeti pesta. Bill oli hoopis pragmaatilisema suhtumisega kui mina. Võimalik, et ta oli pettunud, et ta planeet ja loom polnud eriti uhked. Vist oli okassiga või midagi taolist. Nii Bill kui Philipp olid sündinud reedel. Billist õhkus seda kogenud rännumeeste skeptilisust kõigi giidide vastu. Ka minu uhke ülev meeleolu hakkas vaibuma. Kuna Bill oli haige, siis näidati meile veel üht hiigelsuurt Buddha jalajälge, milles olev vesi pidi siis terveks tegema. Kusjuures, ma oleks siiralt olnud valmis uskuma, et see ravib ka. Mulle meeldiks, kui selline asi oleks võimalik. Aga kuna Bill endiselt turtusus ja köhis järgmine hommik, siis ei tulnud mingit tõestust. Jalajälg oli iseenesest hästi uhke. Musta põhjaga ja kuldse kirjaga. Sinna oli miski püha arv sümboleid peale joonistatud.

Imede-ime ka Philipp ilmus välja. Oli teine ühe mungaga vestlusesse laskunud. Meie aga olime hiljaks jäämas. Philipp oli ju kokku leppinud kohtumise oma tuttavaga kella seitsmeks Okinawa restoranis. Ütlesime giidile nägemist ja tema küsis small donation'it...Mõtlesin et annan talle dollari või kaks, aga tema tahtis viite. Bill mu kõrval pistis turtsuma. Olin üsna õnnetu – ta ütles ka nende kahe dollari kohta, mis giidile jäid – you are too kind, Eve...No ja siis....

Üritasime ruttu taksot saada. Ma lehvitasin taksot enam-vähem valgusfoori juures ja üks takso peatuski, aga siis sõitis jälle eest ära. Mõtlesime, et mis jama see on. Lõpuks saime ta kätte. Kohalik politsei sai ka aga selle auto kätte ja taksojuht läks ja andis neile pistist.

Philippi tuttava tuttav töötas sellises organisatsiooni nagu Medecin Sans Frontier kontoris Yangonis. Selline huvitav seltskond oli. Väike Ariadne – austerlanna – Philippi õpingukaaslane. Aitas mul Thanakat osta. Pisike prantslane, kelle nime ma kahjuks enam ei mäleta ja tüüp Bangladeshist – Hashish. Kujutage ette, et kellegi nimi võib Hashish olla! Võimalik muidugi, et ta nimi oli midagi muud – mu kõrvad lihtsalt ei püüdnud kinni. Hashish oli väga tähelepanuväärne. Pärit niisiis Bangladeshist, aga hindu. Bangladeshis on enamik moslemid. Kui India iseseisvus Briti võimu alt, siis moodustati 3 riiki – hinduistlik India ja moslemiriigid Pakistan ja Bangladesh. Kumbki siis teine teiselpool Indiat. Kujutan ette, et Bangladeshis pole eriti lahe olla hindu. Oma meditsiinilise hariduse oli tüüp saanud Prantsusmaal ja töötanud oli ta igal pool kolmanda maailma riikides nagu Sierra Leones, Süürias, Liibanonis... Kokku oma 8 aastat. Algul pidasin teda lausa birmakaks. Vähemasti nõnda olin ma Philippi jutust aru saanud.
Seetõttu pommitasin teda igasugu küsimustega kohaliku elu ja olu kohta. Ta oskas vastata. Enamik majandusest olevat mustal turul. Eriti karmiks läks olukord pärast USA embargot. Osad vabrikud suleti, osad töötavad edasi. Tooted turustatakse salakaubana Tai ja Hiina kaudu. Mingid tüübid on siin ikka sigarikkad. Inimkaubandus, salakaubad, must turg, narkoäri....
Suurim oopiumitootja maailmas. Autod on võimsad ja 100$ on vaja musta turu jaoks, et saaks suuri kalleid asju sisse osta. Rahapesu. Aladel, kuhu turiste ei lubata, tehakse igasugust sigadust. Sunnitöö...
See maa on nii tohutult viljakas. Võibolla on mul selline mulje, kuna on sügis ja igal pool müüakse puuvilju ja muud kraami, mida maa annab. Aga rahvas on suht suur kasvu. Nälga ei paista ju olevat, küllap ta oma lapsed ikka ära toidab.

Huvitav, veel Hashish (võibolla siis ka Hashim) rääkis, et naeruväärselt kerge olevat põgeneda Bangladeshi. Piirivalvet ja valitsust eriti ei paista huvitavat jooksikud. 2 USD on trahv, kui vahele jääd. Bangladesh on ühe jõeületuse ja 100km džungli kaugusel. US embargo teeb olukorra kohalikele vaid raskemaks. Mida arvata oligi.