Olen Kalawis. Üsna meeldiv koht. Kunagine brittide hillstation. Mitte nii uhke kui Shimla (India), aga see-eest palju puhtam ja meeldivam ning vaiksem. Erinevalt Shimlast ei karju sisu ja vormi erinevus nii jõhkralt silma. Väga mõnus rahulik alevik armsalt “Mingalaba” karjuvate laste ja naeratavate täiskasvanutega. Linna servas on ilus baptistide kirik. See näeb välja nagu mõnest koloniaalaega kujutavast filmist välja lõigatud. Tegelikult muidugi on vastupidi. Piilusin kirikusse sisse – kogu sisustus on tõenäoliselt viimase 100 aasta jooksul sama olnud. Kahtlane, kas sealt tolmugi pühitud on. Seinad olid üllatavalt tugevalt sinised ja kirik lõhnas vanaema aida moodi. Selline spetsiifiline niiskuse kätte jäänud vanade raamatute kopitanud lõhn. Märkasin pianiinot, puutoole...lademetes vanu raamatuid... Üheskoos kirikuga kuulub linnakese ehitiste hulka ka üks mošee ja hunnik stuupasid. Elanikkond on sama kirju ja kirjumgi veel - hiinlased, birmakad, nepaallased, shanne – oskaks vahet teha ka, mis rahvusest keegi on...

Eile (12/10) tulin Yangonist tulema. Ka Philipp ja Bill asusid teele, vastavalt siis Bagan ja Mandalay sihtpunktideks. Nemad veel kohtuvad, mina nendega kahjuks mitte. Kurb oli neist lahku minna. Nendega oli lõbus, mis siis et neid pidevalt järgi oodata tuli ja nad hirmsasti munesid ja liiga palju kohvipause tegid.
Viimane päev Yangonis....Hommikupoolikul käisime MSF kontoris. See asus kallimas linnaosas. Selles kandis elasid igasugu musta turu kunstnikud. Suurt midagi põnevat seal teha polnud. Bill oli haige ja Philipp leppis kokku kohtumise šamaaniga. Läksin tatistava ja läkastava Billiga hotelli tagasi.
 Philippil on natukene teine missioon Birmas. Ta nägi dok-filmi ühest Birma ravitsejast, kes oli välja töötanud imerohu, mis siis pidi ravima tuberkuloosist, hepatiidist ja HIV-st terveks. Philippil oli aga üks tuttav naisterahvas nakatunud HIV-i. Ta oli enne Chiang Mais haiglas praktikal olnud ja kuna tal sobivalt aega järel oli, otsustas ta Birmasse sõita ja proovida ülesse leida see šamaan ning tema käest osta  Golden Ash Powder   Ta otsustas vähemalt proovida....Eks siis näis, kas aitab või mitte. Kusjuures, Philipp kohtub laupäeval tolle tegeleasega ja saab kolmeks kuuks rohtu 400USD eest ja maksab siis, kui rohi aitab. Lahe, kui mõjuks. Samas, võibolla see onu teab, et usk teeb imesid ja see rohi on võibolla tavaline lambapabul, aga kui võtja usub – siis juhtub ka ime...

Mina otsisin küberkohviku ülesse. Enne seda helistasin 4 USD/minut koju emale ja ütlesin,et olen elus ja terve. Kurgus kuidagi hakkas kõvasti pigistama seda öeldes. Veider. See polnud ei hirm ega mure ega igatsus õe ja ema järele... Lihtsalt, sealt Birmast tundusid nad mulle kõige kallimad inimesed maamunal. Oleksin justkui läbi telefoni nendega enda sees kõnelenud.

Lippasin hotelli tagasi. Oli juba pime. Teised valmistusid just sööma minema – Chinatowni jällegi. Mina siis ka. Võtsime oma tavalised grilliasjad (kaheksajalad, kalmaar, ladyfinger, väikesed tundmatud munad jne jne) Loomulikul käis asja juurde ka kannuga õlu ja jutt muudkui jooksis. Tuli välja, et nii Philipp kui Bill on modellid olnud. Küsisin neilt, kas nad Carmen Kassi teavad ja nemad pistsid praalima, et teavad modelliäri, seal on kõik nii lollakad. Oi, ma itsitasin mõttes. Eksole, siin ma olen, kusagil Yangoni hiinalinnas kahe “eksmeesmodelliga”. Nõnda nende vaeste Birma naiste kaelad kangeks jäävad. Nojah, nemad kiidavad jälle Birma naiste ilu. Mul on ka lohutus – meie laua ääres seisnud ja meile loteriipileteid müüa üritanud neiu ütles mulle, et you are very beautiful :) Ajasin talle vastu, et tema on ilus, aga olin meelitatud ikkagi. Isegi kui nad vaid minu valgest nahast pimestatud olid. Muidugi võis kompliment vabalt Billile suunatud olla :P
See õhtu jäin õllest üsna täis. Ma enam täpselt ei mäleta, kuidas see alguse sai. Ma vist tunnistasin Billile, et mul on inimestele otsa vaatamisega raskusi ja Bill mängis siis minuga otsavaatamise mängu. Oh, see oli raske. Ma hakkasin muudkui naerma ja kaotasin iga kord. Samas oli lõbus. Nüüd on kahjuks Billi hirm-tõsine-naljakas nägu mulle vikerkesta sisse sööbinud. Kusjuures, tal olid sama värvi silmad, mis mul – rohelised. Naljakas. Eks ta seal Ameerika maal on popp poiss. Ta selline Harrison Fordi ja Kevin Kostneri vahepealne nägu. Ta suurim viga ongi, et ta USAst pärit. See maa ikka mõjub psüühikale halvasti. Ega ma talle sellegipoolest poleks suutnud vastu panna. Hea on, et teed lahku läksid. Oleks Bill Inle järve äärde tulnud...
Mingi hetk hakkas Bill ühe kohaliku kutiga juttu rääkima. Tulemus – tüübid tahtsid meiega koos istuda ja pidutseda, et oma inglise keelt parandada väidetavalt. Asi tundus kuidagi kinky, aga noh, oli huvitav vaadata, mis juhtuma hakkab. Esialgu käis kuidagi tüüpiline “Hollywoodi ees autoga” passimine. Jõime ühed õlled veel, tegime mingeid arusaamatuid tiire ja siis liikusime edasi kohalikku nightclubi. Väga vinge. See asus nn red light districtis...hiljem selgus. Muideks, kohaliku tüdruku hind on 10 000K – ca 150eeki (huvitav, kui palju ta sellest endale saab???) Kutil, kes põhi inglise keelt õppida soovija oli, oli üks pöidlaküüs hästi pikk. Küsisin, miks. Ta vastas niisama...Ei usu...see küüs märgib vist Aasias, et nad ei teeni oma leiba füüsilise tööga vms...ja see tõenäoliselt vihjab siis igasugu ligipääsule narkotsile ja tüdrukutele ja muule...Usun....

Ühesõnaga siis nightclub – yeah. See asus miski kõrgema hoone ülemisel korrusel. Tunne oli nagu oleksin turist, kes nõukogude ajal Viru hotelli pääses. Sõitsime liftiga, mis maksimaalselt mahutas neli inimest, aga ka liftipoiss mahtus meiega. Sissepääs maksis 2000K. Esimene mulje ei olnudki kõige halvem. Muusika oli Läänest pärit, seekord inglise keelsed originaallood siis. Interjöör oli pisut kulunud, selline 90-date alguses oma parimaid päevi näinud. Märkasin diskorit klaasboksis suurte kõrvaklappidega. Täitsa autentne värk. Ainult et...kuidagi vähe rahvast oli. Kaks kohalikku tüdrukut jalutasid muudkui mu eest mööda ja vaatasid mind imelikult. Olin jah nende kõrval nagu maalt ja hobusega. Ei lehvivaid juukseid ega meiki ega riietust...Hm...poisse vaatasid nad ka. Philipp kummardus ja sositas mulle kõrva, et tõenäoliselt olen siin ainus naine, kes pole prostituut.

Billi oli taas usin inglise keele õppur oma valdusesse saanud. Bill hakkas midagi Philippiga arutama. Huvitav-huvitav. Bill läks üsna leili tüdrukute hinda kuuldes. Tuli küsis minu käest üle. Ma ütlesin talle, et ma tean jah, et pliksid siin 10 USDi maksavad. Ta imestunud ilmet nähes ütlesin, et küsisin eile järele. Noh jah...ausalt, ma pigem huvitun naiste sotsiaalsest olukorrast, kui eksootilisest elamusest Birma tüdrukuga öö veeta. Imelik iseenesest, et Bill tuli minu arvamust küsima. Mis mina arvaksin, kui nemad Philippiga tüdrukud võtaksid. Kehitasin õlgu ja tegin kätega laia kaare. Mul ükskõik. Tean, et mina mehena poleks võtnud. 10 USDi öö eest on naeruväärselt väike raha, kinopilet. Nagunii saab tüdruk sellest endale vaid veerandi. Arstiabi, hügieen???

Herr Schindlbacher võttis erinevalt Billist hoopis kardinaalsema seisukoha. Ta teatas, et tema armastust ei osta. Ta polevat nii hale mees. Ma vaatasin kohe ta poole alt ülesse. Vaevalt, et ma neist halvasti oleks arvanud, kui nad oleksid teisiti otsustanud. Lihtsalt minu meessoo stereotüüp oleks ilmselt selle koha pealt rohkem kinnistunud.

Mul oli juba mitu-mitu õllet sees ja seega siis meeleolu ülev. Läksin tantsima. Tuli see Every breath you take kaverdatud Police lugu. Kõik kohalikud tibud ja kuked olid juba uttu tõmmanud. Olin keset suurt tantsuplatsi üksi valguskiirte keskel ja tantsisin ja tantsisin. Tants tuli kohe hingepõhjast. Nii palju oli öelda ja selleks oli nii palju ruumi. Kui tagasi poiste juurde läksin, oli silmnähtav paanika lahti. Philipp turtsus ja teatas, me lähme siit minema. Bill juba tormas ukse suunas. Okei, ma järgnesin neile. Lift ei paistnud enam töötavat. Olime kui lõksus. Trepid...kutid võtsid suuna treppide poole. Edasi jooksime mööda treppe alla. Bill ilmselges homofoobias kõige ees, siis turtsuv Philipp, siis laginal naerdes mina. Hüüdsin - hei tuhkatriinud, kuhu te putkate? Minu järel tuli meie kohalik sõber ja tema järel jälle tolle sõber. Kusagil välisukse ees sai birmakas Billil särgist kinni. Ta klammerdus Billi laiale rinnale ja küsis pea nutuse häälega – Why don't you take the girls? Siis kukkus viimane puzzletükike mu peas oma kohale ja ma sain aru suure skeemi olemusest. Kohalik pika küünega kutt oli sütenöör! Kogu see etendus oli eesmärgiga, et Bill ja Philipp ostaksid tüdruku. Hm...huvitav palju minu kohalolek kauba ära rikkus?

Vantsisime oma armsa hotelli poole tagasi. Philipp oli veel endiselt silmnähtavalt vihane ja mina muudkui naersin. Mul oli hea meel. Ei tea, kas õllest, seiklusest või sellest, et osad valged mehed Aasias suudavad ka seksteenustest loobuda. Võimalik ka...et hoopis sellest, et Bill muudkui käis mu kõrval ja seletas, Eve, I didn't know you can dance so well. I thought you'll dance like all the girls do...you know... :-)

Järgmine hommik pakkisin oma kola, käisin apteegis sääsemürki ostmas ja vahetasin kuttidega aadresse. Bill läks lennukiga Mandalaysse ja Philipp bussiga Bagani. Sõitsime koos bussijaama, mis asus kõvasti linnast väljas ja kandis nime stiilis New Highway Bus Station...võibolla käis sõna North või Central ka sinna vahele. Ei mäleta. Jõudsin täpselt bussi väljumise ajaks kohale. Ei olnud aega isegi Philippi hüvastijätuks kallistada...kimasin oma bussi suunas ja nii kui pepu maha sain, tõmbas buss uksed kinni ja sõit sisemaa suunas algas. Ilm oli üsna udune ja minu meeleolu norus.
***
...Istutasin oma tagumiku järgmisse söögikohta parasjagu. Everest Nepali Food Centre. Kõlab uhkelt. Tegelikult üsna keskpärane kohake. Jahedavõitu on olla. Ilm on suhteliselt pilvine ja vahepeal juba sadas. Siis nimelt, kui ma Kalawi ümbritsevate küngaste otsas turnisin. Nüüd müristab jälle. Mehed seelikutes kõnnivad mööda. Üsna harjumatu vaatepilt mulle ikka veel. Lõuna Indias pidi selline komme laialt levinud olema. Selline mõnus linnake. Väikesed poisid lennutavad tuulelohesid...keegi ümiseb kusagil palveid lugeda. On täiskuu...see vist mõjutab inimeste religioossust. Vastasmajal on huvitav aed – suured vankrirattad on müüritud kivipostide vahele kinni. Aias kasvavad hiigelpäevalilled. Sihvkad on vist popid. Eriti vaeseid ei paista siin linnakeses olevat...

Eilne bussisõit...oli ikka jube küll. Alguses polnud viga midagi. Buss oli mugav. Maastik bussiaknast ilus. Inimesed töötamas riisipõldudel...puud, väiksed hütid. Riisikasvatus paistab üsna keeruline olevat. Härjad keerutasid muda ringi plögasel põllul, inimesed keerasid miskeid rootse tuustideks kokku...Ühesõnaga olen riisikasvatuses võhik. Loomad on siin puhtad ja hoitud. Isegi pea et roosat põrsast õnnestus näha.

Bussis näidati ameerika filme – Scorpion king eelroaks ja James Bond pearoaks. Olin üsna hämmingus. Kuni selle momendini arvasin, et Birma valitsus siiski kaitseb oma rahvast niivõrd demoraliseeriva Lääne mõju eest. Aga võta näpust.
Umbes kesköösel sai hea tee otsa. Algas mäkke tõus. Tee oli kitsas ja halvas olukorras. Buss muudkui keerles ja keerles mäest ülesse ja see kestis ja kestis...kuni kella 5 30-ni. Mina ootasin kella kahest öösel alates oma peatust. Kohutavalt tüütu – pidev põiekas, istumisest valus tagumik, kõrvalistuja pea, mis kippus muudkui mu õlale langema ja kõrvu kurdistav pidev kellukeste tilin.
Kellukeste eesmärk oli muidugi oma tilinaga halvad vaimud bussist eemale peletada ja sedasi võimalik õnnetus ära hoida. Olin bussi peale väga vihane ja mõtlesin vaikselt Inleni välja põrutada. Siis järsku buss peatus, bussijuhile abiks olnud kutt lehvitas mulle akna tagant ja andis märku, et kobigu ma välja. Leidsin end seismas ihuüksi võõras linnas ühe suure valge maja ees õrnalt ahetavas koiduhämaruses. Täitsa kuu pealt alla põrunud tunne oli. Kobasin oma raamatu järele, et kindlaks teha kus ma olen ja mis suunas liikuda, et öömaja saada. Valge maja uks avanes ja mind kutsuti sisse...tegu oli hotelliga. Mulle pakuti majutust 10USD tuba. Olin nõus...kõigega. Onu, kes mulle toa kätte näitas veenis mind, you are very tired, you must sleep, lets talk when you wake up. Nii liigutav hoolitsus. Vajusin nägupidi patja...just sel hetkel hakkas akna taga jube ja valju jorutamine pihta! Tegu oli miski religioosse ühislauluga. Tõstsin padja üle pea ja uinusin.
Hommikul võttis mind vastu väga kena naine. Rubi oli ta nimi. Hiinlanna. Nagu selgus, hotelli nimi oli Winners ja seda pidasid hiinlased, täpsemalt siis neli vallalist õde-venda. Rubi oli tolle mehe õde, kes mu sisse lasi. Hästi peavad oma hotelli, pole midagi öelda. Küsisin, kas üksi Inlesse saab. Selgus, et hinnaks on 15 USD päev. Krõbedavõitu, aga saaksin hakkama. Loodan, et matka ajal eriti ei saja...kolm päeva ja kaks ööd...saab siis näha. Rubil õnnestus mulle nagu muuseas bussipilet õhtusele Inle – Mandalay bussile müüa. Tõsi, bussi peale pean ise saama miskilt Nangschwe junctionilt. Mandalaysse jõuan varahommikul magamata. Rubi reserveeris mulle veel toa Four Sisters Inn hotellis. Winnersi ees on turistibussid reas. Äri käib täiega. Rubi paistab pea kõigiga isiklikud suhted sisse seadnud olevat. Itaallane võttis ta käed pihku ja tänas teda külalislahkuse eest väga isiklikult ja soojalt nagu nad vanad tuttavad oleksid. Imetlusväärne. Mis see naine Euroopas teeks?

Lähedal töötab keegi poolpimedas õmblustöökojas. Vaeseke rikub oma silmi. Istun parajasti Tha Zins restoranis üksi suure laua taga ja terve laud on mul igasuguseid väikeseid taldrikuid täis. Tellisin omaarust ühe ainsama roa – kalakarri, aga nüüdseks on mu lauale 10 taldrikut siginenud igasuguste maiustustega. Puhas raiskamine, ma ei jaksa ju seda kõike ära süüa. Toit ise on super! Kujutage ette kala, mis maitseb nagu loomaliha. Ainult et...ma ei oska süüa seda kraami siin. Lusikas ja kahvel sellest saan veel aru...aga milline taldrik? Kas riis tõstetakse kastme juurde või kaste riisi peale? Sellele küsimusele sain vastuse – kaste tuleb tõsta riisi taldrikule. Vot. Ja karri juurde käibki rida kõrvalroogi. Ainus küsimus on, mispärast siis Everest Nepali Food Centre sellist taldrikute paraadi ei pakkunud?

Vahepeal sain teada, miks see täiskuu värk siin nii suur püha on ja mispärast hommikul sedasi jõurati. Budistidel pidavat aastas 3 paastu olema ja nüüd siis sai järjekordne paast läbi. Seda nad siin nüüd pühitsevad ja paugutavad. Väikesed poisid viskavad minu hirmuks muudkui paugukaid maha. Ega see meeldiv tunne ei ole, kui juhtumisi paugukale liiga lähedale sattuda. Pähh. Loodan, et nad varakult magama aetakse.

Mõtlen, Birma on Indiast ikka väga erinev. Tunduvalt avatum välismaailma mõjutustele. Näiteks meeldib birmalastele Lääne muusika. Nad on seda kilode ja tonnide kaupa ümber viksinud. Huvitav, mida on suurtel muusikatootjatel selle kohta öelda? Birmakad on suured jalgpalli sõbrad. Kõikide vingemate meeskondade staarmängijad on neil teada. Lisaks veel palju jalgrattaid ja huvi Lääne filmide vastu. Tänavad ei haise. Enamik lõhnasid, mille nina kinni püüab, on meeldivad. Indias võib küll olla demokraatia ja hea majanduskasv, aga see kaob ära üldise leha ja prahi alla. Ei teagi, kas selles on süüdi hinduism või siis laiad massid, keda on raske harida ja uuenduste suhtes avatumaks muuta, aga India tundub Birma kõrval väga konservatiivne riik. Uusi elemente imbub tavalisse elurütmi suht vähe. Birmakad on selles osas hoopis avatumad. Paljud naised kannavad läänelikke riideid ja vaatavad julgelt silma. Tegelikult oli Philippil õigus, kui ütles, et hindud pole sugugi lollid Nad saavad su lõpuks ikka seda tegema, mida nemad tahavad. Selles oligi kogu konks. See mind ärritaski – et nad ei võtnud kunagi kuulda, mida mina tahan, vaid irvitasid mu “veidrate” soovide üle ja oli vaid üks viis, nende viis, asju ajada.

Väljas sajab hullu moodi. Enne välkus taevas mitu tundi. Näis, kuidas homme see matkamine kujuneb. Mul ju tekkis šokolaadi isu ja tuli mõte kõik müügipunktid läbi jalutada, et ehk kusagil ikka šokolaadi on. Väljas oli juba pime ja tänavavalgustusega polnud lood kõige paremad. Kõndisin pea õieli kaela otsas mööda teeservas olevat rada ja leidsin end järsku pea meetri sügavusest august. Üsna valus põrumine oli. Ronisn august välja ja naersin oma kohmakuse üle ning ühtlasi tundisn heameelt, et kondid kõik terved olid. Kõndisin edasi ja alles hotelli ees avastasin, et püksisäär on verine. Leidsin jalalt suure veritseva augu. Verd kogunes justkui lohku ent erti ei voolanud. Huvitaval kombel olid aga püksid terveks jäänud. Puhastasin jala ja kleepisin plaastri peale. Ma tõega loodan, et see mul matkamist ei sega. Auk tundus üsna sügav. Ilmselt paraneb aeglaselt. Veri immitseb endiselt haavast. Oh häda! Siit moraal, tuleb vaadata jalge ette! Birmas ei panda aukude ette hoiatusi. Võimalik, et seal isegi oli hoiatus. Ma ei näinud seda lihtsat või siis oli see silt armsates ümmargustes kohalikes tähtedes, millest ma midagi ei mõika..

Avalehele

Edasi    Tagasi