Juhuu, Yangon või Rangoon!!! Lõpuks jäin siiski magama miskisse segasesse unne. Läbi une kuulsin taas seda va koerakettide kolinat möödumas ja siis juba helises kell. Hüppasin voodist välja ja riietusin, kott selga, hommikusöök ja minema. Idee oli minna lennujaama lennujaama bussiga. Ma ei teadnud täpselt, kus see peatub ja ootasin miskis peatuses suure tolmava tee ääres. Üritasin kohalikelt kinnitust saada, et see peatus on ikka õige ja siit läheb lennujaama buss, aga ega nad ikka eriti inglise keelt ei rääkinud ja mind aidata ei osanud. Seisin siis ja jälgisin Bangkoki bussiliikluse korraldust kasvava pingega. Siis küsisin ühelt valgelt mehelt, kes natuke vaimuhaige välja nägi, bussi kohta. Tema arvas, et mul on parem WTC juurde minna. Kell tiksus muudkui minu kahjuks. Ütlesin - Maybe I should take a taxi - ja nägin üht taksot silmanurgas, millest inimesed väljunud olid, lahkumas. Viipasin ja ei uskunud, et see peatub, aga takso peatus ja mina hüppasin sisse. Pabistasin muudkui, kui palju see sõit maksma võib minna. Taksomeeter tiksus siiski väga aeglaselt...liiga aeglaselt, mõtlesin, et äkki toimib siin teistmoodi ja olin endiselt valmis 300THB selle sõidu eest välja käima. Sõit tuli odav - 146THB
Lennujaamas ostsin
postkaarte ja marke
ja kirjutasin paar rida. Lõpuks
väravas sain Philippi ja Billliga kokku jälle. Bill teatas,
et ta on praktiliselt magamata ja keeras ennast pingile siruli, pani
tropid kõrva ja vajus unne. Me siis austerlasega üritasime
vestlust arendada. Ta ikka tundus muudkui nii närviline. Aga
noh, lõpuks lasti lennukisse. Tõsiselt meeldiv
lennufirma oli see 8M
– Myanmar
Airways
International.
Kuulus
tegelikult Singapure Airlinesile. Stjuardessideks olid imeilusad
Aasia naised – sellised armsate põskede ja pisut puseriti
hammastega.
Oh, see saab super olema! Olin väga põnevil. Birma
paistis lennuki aknast
rohe-roheline
– põllulappe täis. Tõenäoliselt
on tegu riisipõldudega – osad lapikesed olid veega kaetud.
Tõega oli tunne, nagu maandunuks maal – vanaema juures.
Ümberringi roheline (sekka palmipuid) ja selline
põllumajanduslik maastik. Vahetult enne lennujaama oli üks
uute kenade majade kvartal püsti pandud. - ilmne potjomkini
küla.
Lennujaam oli väljast vinge arhitektuuriga, aga seest väike
ja unine ning lage. Säras muidu teine nagu Ali Baba muinasjutuloss
keset suurt platsi, üksikud lennukid lösutamas
ukse ees. Asfalt lennurajal oli auklik. Piiriületus ja muud
formaalsused läksid kergelt, nagu muuseas. Passikontrollis olid
naised. Keegi küll erilist huvi ei tundnud, kes ja miks ja mis
mul kotis on. Võtsime lennujaamas 6 USD eest AC-ga takso.
Tegelt vist tillikas, aga vahet ju pole, kui me kolmekesi peal oleme
ja puha.
Bill reisib kohvriga!
Olin suht
üllatunud. Aga tema väitis, et tal on nii mugavam. Ta
nagunii ei kanna ju oma elamist seljas ja hea on kohvrit järele
lohistada. Nojah. Eks ta meil üks “gentleman reisimas”
on.
Meeleolu autos oli ülev. Uurisime ümbrust ja vestlesime autojuhiga. Õppisime talt 'Mingalaba' (tere) ja 'Zesu bee' (tänud)ja 'Ze su tin ba dee' (tänan sind) ära ja Sule peia ja Schwedago'... :) ja vahtisime suu ammuli aknast välja. Autoaknast tundus Yangon lahe – meenutas kuidagi Kuubat. Mitte et ma Kuubal oleksin käinud – aga piltide järgi tundus sama, sellised uhked aga lagunevad koloniaalmajad, rahulik unine atmosfäär, suhteliselt vähe rahvast ja suhteliselt vähe kiirustamist või lärmi tänavatel. Pühapäeva tunne tuli peale. Autod teedel olid igal juhul uhkemad kui Indias nähtud. Mootorratturitel Yangonis ringi kimada ei lubata. Valitsuse arvates liiga ohtlik nähtus liikluses. Nunnad on paljakspöetud peadega ja kannavad roosat. Nagu tulnukad teiselt planeedilt – kõnnivad ebamaise näoga ringi ja on nii teistmoodi. Mehed kannavad seelikuid – longiy.
Esimene
hotell -
Golden Smile - oli jube. Raputasime taksojuhi kukilt ja läksime
omapead paremat otsima. Bill vedas oma suurt kohvrit järel. Tal
läks kõndimine aeglasemalt. Vaatasin muudkui tagasi, ega
ta kaotsi läinud pole. Eks see ole tõsi – mul oleks
olnud meeletult kahju selline kena mees nagu Bill ära
kaotada. Tänavaelu –
vähem kirju kui Bangkok, palju tänavasöögikohti,
aga halb hais eriti ninna ei hakanud.
Küsisin ühelt
armsalt kaupa pakkuvalt tüdrukult, kas Okinawa restoran asub
selles suunas. Näitasin käega ühe tänava poole
ja hääldasin hästi artikuleeritult O-ki-na-wa??? Ta oli
algul üsna nõutu näoga, aga siis justkui sai aru,
mida küsisin ja näitas innukalt käega oma selja taha.
See oli Jackpott! Leidsime supermõnusa koha.
Nüüd
olengi oma udupeenes toas koos suure peegli, külmkapi
ja vannitoaga. Istun laias voodis ja kirjutan oma märkmeid
moskiitovõrgu
all. Hotelli nimi on
Okinawa ja see on
jaapani keelne sõna. Kogu hotell on jaapani stiilis ja
jalatsid tuli jätta välisukse ette. Natuke midagi sellist
kitši on ka. Rohkelt puiduga kaetud pindu, nipsasjakesi,
meeldivad
toonid – kõik mõjub väga hubaselt.
Huvitav, millest
see sääsepaanika. Kas siin on tegelikult ka risk? Mul siin
moskiitovõrgu sees tiirutab jah üks sääsk
ringi. Ta sai mu kätte kusjuures. Laubal turritab suur sarv.
Kauplesin oma tuba
8 USDi peale suure vaevaga. Oli ka variant poistega ühte tuppa
minna, aga pidasin siiski paremaks omaette olla. Usutavalt oleksin ka
kohalike fantaasia liialt proovile pannud.
LP-st sain teada, et kuuekümnendate alguses eduka sõjaväelise riigipöördega toime tulnud hull kindral nimega Ne Win armastas number 9-t üle kõige ja seetõttu olid riigis kasutusel veidrad rahatähed nagu 45, 3 ja 900. Siis nägi ta kord unes, et sattus raskesse autoõnnetusse ja otsustas selle vältimiseks teepooled liikluses ära vahetada. Nüüd siis ongi vasakpoolne liiklus parempoolseks liikluseks ettenähtud autodega. Tegelikult on roole nii vasakul kui paremal. Olenevalt, milline auto on kätte saadud.
Käisin Philippiga koos söömas – Singapore's Kitchen oli koha nimi. Arve oli kokku ca 12USDi. See oli muidugi üks linna luksuslikemaid söögikohti, punase interjööriga ja puha. Ise võtsime laua terrassil. Arutasime, kuidas kohalikud suhtuvad üksi reisivatesse naistesse. Olin natukene ähmis küsimuste üle stiilis “how old are you” ja “are you married”. Seda küsis näiteks hotelli manager ja siis umbes vangutas pead, kui kuulis et ma ikka vallaline olen. Enne oli ta Philippilt norinud She is a nice girl, isn't she? Olin natuke solvunud. Nõme on seletada, et saan ka meheta väga hästi hakkama. Hiljem selles restoranis teenindav personal oli ka meist väga huvitatud ja uuris, kas oleme abielus jne. Philipp siis ütles neile et oleme ja rääkis pika loo, kuidas me kohtusime jne. Mina muudkui muigasin. Kui kelnerid taandusid siis ütles mulle: “Stop doing those funny faces” ja lisas “If I meet a really nice girl, you'll be married to the beer :P Lõbus. Mul on õudselt hea meel, et sattusin Billi ja Philippiga kokku. Nad on naljakad ja avatud ning suhtuvad minusse semulikult. Nende reisimise stiil on pisut teistsugune. Mitte niivõrd backpacker kuivõrd selline rahulik chill. Lahe on nende jutte kuulata. Ehee, Philipp on 31. Arvasin, et ta on minust noorem. Hiljem käisime kõik koos veel Okinawa restoranis õlut joomas ja Strandis kokteilitamas ja piljardit mängimas.
The Strand. Kunagi üks maailma uhkemaid hotelle, ehitatud 1901 aastal Sarkies vendade poolt. See koht oli ajakapsel. Mina ja minu gentlemen'id, hetkeks sattusime küll eelmise sajandi algusesse tagasi. Interjöör oli võimas. Ma võibolla poleks eales julgenud nii enesestmõistetavalt selles hotellis ringi trampida, aga Bill käitus nagu omas kodus ja me Philippiga tegime siis ka ülbed näod ette. Lõppuks siirdusime hotelli baari. Tõsiselt lahe oli, kuigi ma vist ajasin segast ja olin totakas. So what – minu missioon ei ole kellelegi muule kui iseendale meele järele olla. Oluline on, et mul endal tore oleks. Algul ma ei saanud piljardis üldse hoogu sisse. Käed olid lausa makaronist ning pallile pihta saamine osutus väga keeruliseks. Ka piljardi laud oli ebastandartse suurusega. Sobiva kokteili tellimine osutus piinavaks, sest olen ses osas harimatu. Valisin huupi ning ei tundnud oma jooki ära kui selle kätte sain. Usutavasti möllas mu sees halb kemikaal nimega Lariam ja seetõttu olingi selline segane mutt, kellele Bill otsustas piljardi mängu elementaarseid reegleid seletada. Äh. Muidugi tegi ta seda väga armsal seksikal viisil. Muigasin, kui ta mulle seal seletas, mismoodi täpselt kiid hoida ja kuidas käsi liikuma peaks. Nemad muidugi ei saanud aru, mis mulle nii kangesti nalja tegi.
Aga Birma, Birma...on nii maha jäetud ja ära unustatud. Õhus on nii palju armastust ja rahu samas.
Huvitav,
et siin ei
haise ja on palju puhtam kui Indias näiteks. Mulle siin meeldib,
kohe totaalselt meeldib....
Miskipärast
kummitab kusagil aasta 1980 ja Moskva olümpia purjeregatt
Tallinnas....