Ngapali

...ennelõuna Olen paar tundi viibinud helesinise, mühiseva mere kaldal, valgel liival, palmide all. Kusjuures rohelised kookosed on palmidel isegi küljes :).

Ühesõnaga siis – teekond Pyaysse
Buss tuli valju tuutututamisega ja võttis mu peale. Minu koht oli tagaotsas – 43. Kohalikud neiud naeratasid mulle, ma naeratasin vastu. Selle peale pakkusid nemad mulle oma kohalikku maiustust limpsida, millest ma keeldusin. Nii lihtne ongi kohalikega suhtlemine. Muudkui naeratad ja nemad naeratavad vastu.
***
Kell on 6 20 hummikul. Istun kivi otsas vee sees ja imetlen päikesetõusu kaldale mühisevate lainete sümfoonia taustaks. Päike punetab palmide tagant. Tore on, et ka jõukamad birmakad puhkavad siin. Just möödus üks isa oma pojaga. (Ai, laine ikka pritsib vett kivile)

Aga tagasi bussi, mis mind Pyaysse viis. Buss tegi peatuse ka järgmise hotelli ees ning võttis peale paari prantslasi, kes imetlesid hommikul päikesetõusu umbes samas kohas kus minagi lõpuks Lawrencega olin. Sain teada, et ka nemad soovivad Pyays ühe päeva veeta.
Saabusime Pyaysse kesköösel. Toterdasime hotelli otsida ja isehakanud turismitöötajad järgnesid ja nõustasid meid agaralt. Esimesed kaks hotelli olid harjumatult jubedad. Sellised pisikesed lahtrid olid toad ja seinad tundusid papist olevat ja kõik hästi pisike, Teine hotelli oli tiba parem, aga põhjendamatult kallis. Üritasin siis kaubelda ja sain hinna alla 4USDle. Muidu hommikusöök selles hotellis – Myat Guesthause oli hiilgav.

Pyay (Pi) Prome on oluline jõetranspordi sõlmpunkt, mitte turistide magnet nagu Bagan. Atmosfäär on selles linnakeses teine. Turistidega ollakse tunduvalt vähem harjunud. Elu oli palju Birma kesksem ning häid inglise keele oskajaid väga vähe.

Pärast hommikusööki asusin koos prantslaste Cyrili ja Sandrinega teele bussipileteid hankima. Nemad tahtsid edasi Yangoni, mina Ngapalile. Rikshajuht Kuzo pakkus meile muudkui oma teenuseid ning vedas mu esimese hooga narkari silmadega hotellipidaja juurde. Mina tolle käest piletit osta ei tahtnud, eriti kuna too 8000K pileti eest küsis. Edasi siis Yangoni piletite ostmine prantslastele läks suhteliselt kergelt ja miski pickupi transpordiks, et Pyay ümbrusele ring peale teha, saime ka. See oli selline suur tumesinine pick up. Kaheistmeline kabiin ees ja taga katusega kast...mõlemal pool seinas pikk puupink. Auto oli külgedelt ja tagant lahtine. Kauplesime igavene tükk aega, et kui sinna ja sinna minna, palju siis maksab ja joonistasime teekondi kaardile. Lõpuks jõudsime kokkuleppele. Ilm oli palav ja eriti ei viitsinud energiat kulutada rohkem auto otsimise peale. Mul oli endiselt soov välja nuputada miski kindlam viis bussi peale saamiseks. Kohalik velorikša juht, kes meil giidi mängis, vedas mu miskisse bussijaama, kus ta tegi telefonikõne ja broneeris mulle bussi koha ära ja lubas siis hiljem mu ise bussi peale aidata nii nagu ta oli kunagi juba aidanud miskid 2 itaallast....

Telefoni teenust pakuti umbes sedasi, et üks näitsik oli tänavale laua taha istuma pandud. Laua peal oli telefon ja suur kaust. Telefoniga siis said soovijad helistada ja kausta märgiti kõneaeg ja number.

Sõitsime oma superlahtise pickupiga Hmawza küla suunas, mille külje all asusid Thayekhittaya v. Sri Kseha iidse linna jäänused ja arheoloogilised väljad. Mida iganes see siis endast kujutama pidi. Meid visati miski muuseumi ees maha. LP seletas midagi Archeological Zone'i tasust ja, et pileti peab ostma vaid siis kui muuseumisse minna. Ma oleks hea meelega muuseumi vahele jätnud.
Kahjuks aga ei osanud ma 4$ MTT pileti ostust kõrvale hiilida ja prantslased ei paistnud sellest eriti huvitatud olevat. Muuseum oli loomulikult üliigav. Miskid ebamäärased eksponaadid uduste klaaside taga. Muuseumi taga pidid asuma igasugused huvitavad vaatamisväärsused nagu linnamüür ja silindriline Bawbawgyi paya ja veel hunnik asju. Asusime siis teele. Ega esialgu ei osanud arvatagi, et kogu see marssruut nii pikaks osutub. Mina näiteks ei võtnud ei vett ega mütsi kaasa. Sellises palavuses oleksid mõlemad aga väga ära kulunud. Voltisin endale Bagani kaardist mütsi pähe ja norisin prantslaste käest veelonksukesi. Esimese hooga sattusime miskite vallide peale küll, aga et need just linnamüürid olid...hea fantaasia korral ehk....siis muudkui kõmpisime ja kõmpisime...teel oli paar silti, mis näitasid arusaamatus suunas. Taevas oli absoluutselt pilvitu ja päike siras armutult seniidis. Palav ja tolmune oli....
Kaugusest hakkas paistma Bawbawgyi Paya silinder ja võtsime suuna selle järgi. Tegu oli tohutu suure punastest tellistest laotud silinderstuupa või pagoodiga, kuidas soovite. Pidavat ca 9 sajandist pärit olema. Selline pagoodide esiisa. Pärast seda sattusime veel paari iidse ehitise peale. Ühel neist tuvastasid prantslased püramiidide sarnased astmed. Seejärel tuli aga pikk tee tagasi jalge alla võtta ning me ei teadnud täpselt kus kaudu see minna võiks. Küsisin põlluservas istuvate tütarlaste käest teed pistes neile muuseumi pileti pihku, lootuses et see neile tuttav ette tuleb ning minu soove arusaadavamaks teeb.Neiud näisid aru pidavat, mis teed meile soovitada. Hiljem jäi mulje, et nad meile ikka pikemat teed soovitasid. Me muudkui kõmpisime ja päike siras ja siis küsisime teed jälle ning lõpuks jõudsime külasse tagasi täpselt ühe poekese juurde. Kallasin endale jooki kolinal kõrist alla. Poepidajannal näis raskusi olevat, millist summat meilt joogi eest küsida. Algul tahtis kole palju...Näha oli, kuidas ta laest miski numbri võttis, endal kaval nägu ees. Siis arvutas selle ümber, kui ta meie urinat kuulis. Tegelikult küsivad nad turistidelt pea alati rohkem. Mida reisi lõpu poole, seda rohkem aimu ma hakkasin tegelikest hindadest saama. Mis on normaalne maksta ja mis on juba nöörimine. 3 banaani 400k eest ikka ei osta....sest tegelt saab 100 K eest 4 tükki.

Pärast vaatasime veel Payama ja Payagyi pagodasid, mis dateerusid ka nii 9dasse sajandisse.

Kusjuures oma ignorantsuses kõndisin ma seal ülemisel astmel, kuhu tegelikult naisi ei lubata. Mis nüüd küll saab? Eeldatavalt Buddha don't mind – it's a mens rule... Ma olen sellel reisil ju sõna otseses mõttes meestekingades, sest need sandaletid, mis ma endale ostsin, on tegelikult meestemudel.

Edasi põrutasime Shwedaungi – see on selline hästi kitšilik tempel, mille põhiatraktsiooniks on üsna suur budakuju, millel on prillid ees. Muidugi ravib prillidega Buddha silmahaigusi. Prillid ise on nii suured, et nende puhastamiseks ja eemaldamiseks läheb vaja üheksat munka.

Vahepeal peatusime teel veel ühes kohakeses, kus parajasti taastati ja restaureeriti vana lagunenud templit. Asi nägi iseenesest huvitav välja. Selge oli see, et taastamistööd toimusid pigem religioossetest kui arheoloogilistest eesmärkidest lähtuvalt. Vanad iidsed ja lagunenud Buddha kujukesed plätserdati üle ning igaühe ette asetati riisikausike... Kohal oli ka miski tähtis ja väärikas budamunk, kelle ees kohalikud kummardusid ja koogutasid.

Tagasiteel arutasime religiooni teemadel. Kahjuks ei rääkinud prantslased jällegi kõige paremat inglise keelt. Tunda oli, et nende mõtted on huvitavad, ainult et edasi andmine raskendatud. Tõdesime, et Birmas on religioon nii elus ja arenev kui olla saab. See ei ole konserveeritud kindlasse vormi, vaid toimib folkloorina ja haarab igasuguseid uusi elemente tänapäeva maailmast endasse. Muidugi on see võimalik ka tänu sellele, et pea terve rahvas on tõsiusklikud ning religioon on väga tähtsal kohal nende elus.
Kristlus on Birmas viljeletava budismi kõrval surnud usund. Lääne arusaam budismist...see on elufilosoofia...Kohalikele aga elu ise.

Mul on näiteks hästi raske aru saada, miks nad Buddhale riisi pakuvad. Milleks Buddhale riisikausike altaril? Mis selle taga on? No ma saan aru, et ohverdamine jne...aga kas see tagab siis paremad väljavaated elule? Kas see Buddha toitmine riisiga on umbes nagu pistise andmine või oma planeedi kastmine...et kannad oma hinge heaolu eest hoolt sedasi? Küsisin hiljem rikšajuhilt selle riisikausikese kohta selgitust. Tema seletas, et esmalt pakub tema Buddhale riisi, siis tõstab oma isale ja emale, siis endale, siis oma naisele ja siis lastele. Seega siis avaldatakse Buddhale austust aga ka tänu riisikausikesega. Ma ei tea, kui palju see žest sisaldab endas...'meie igapäevast leiba anna meile tänapäev'...Buddha kui Valgustatu, kui ringist väljunu, kui õpetaja ja teejuht....
Mis hetkest sai Buddhast jumal? Kas Buddha on jumal? Kas on 1 ja ainus Siddharta Gautama...või on ka teisi Buddhasid? Ma ei tea....ilmselt oleneb koolkonnast.

Tagasi Pyays külastasime Shwesandaw pagoodi. Läksime sinna päikeseloojanguks nagu ikka. Igavesti pikk ja uhke taxfree kaubandustsoon oli jälle ning väärikalt ja aeglaselt mööda treppe ülesse minnes võis taas oma maised mõtted unustada. See pagood oli järjekordselt birmakate üks olulisimaid palverännakukeskusi, kuna seal asusid taakords mõned Buddha pühad juuksekarvad. Tema väärtus turismiobjektina oli selle kõrval väga väike. Birmakad jalutasid ringi pidulikult ja äraseletatud ilmetega. Paljud on terve perekonnaga spetsiaalselt selle templi pärast kohale tulnud. Palju linnuvidinat. Imestasin, et millega nad neid linde sinna meelitavad ja sain vastuseks, et riisiga. Jumalik linnulaul ja kellukeste helin, viiruki lõhn ja ehavalgus...
Templi idaküljel asus hiiglasuur – kümnekorruselise maja kõrgune Sehtatgyi Paya budakuju. Buddha ulatus vaatama üle kogu linna. Nii suur oli ta. Millest selline suurusehullustus? Kas niivõrd palju kordi vaimult suuremana kui inimene on, näevad teda birmakad tänu Nirvanale? Räägitakse, et Jeesus Kristuse kuju Rio de Janeiros pidi ka hiiglama suur olema. Siiski usun, et mitte ühegi teise olendi vaimusuurus siin maailmas pole leidnud niivõrd kujunlikku äramärkimist kui Buddha oma.

Templist väljudes oli juba pime ja minu kõht nurises mu üle üsna kõva häälega. Prantslaste jaoks oli veel vara süüa. Prantslased on ses suhtes ikka väga arusaamatud. Nad võivad terve päeva elada õhust ja armastusest ja siis õhtul enne magamaminekut pistavad suure prae kinni....

Sõin oma riisirooga kohas nimega Lovely Myanmar. Valitses jõulumeeleolu – värvilised elektrilambikesed ja TV. Telekast näidati jalgpalli ja mingit Austraalia seepi. Birmakad ikka armastavad kitši. Eriti tuli see Pyays välja – jõululaternad...kulinad, kullaläige...
Kuidagi segane tunne on. Nad tunduvad nii naiivsed ja reaalsuse eest põgenevad sedasi. Kogu see nunnutamine ja samas....kusagil mägikülades, kus oopiumitootmine on täies jõus ja sõda käib narkoparunite ning valitsuse vahel, kasutatakse ühe jõudemonstratsiooni meetodina naiste vägistamist sõjaväe poolt. Õudselt vihale ajab. Muidu on need Birma mehed sellised saledad ja poeedi olemisega. Ei kujuta neid kuidagi ette võimelistena selliseks vägivallaks.
Refereerin natuke LP-st Birma ja narkootikumide kohta
Oopium...Moonikupart tundsid juba vanad kreeklased. Hiinlased tegid mooniga tutuvust 13saj. Araabia kaupmeeste vahendusel. Taime hinnati tema raviomaduste poolest. Nomaadidel oli kerge mooni kasvatada. Paljud mägihõimud, kes emigreerusid Hiina aladelt pärast II MS (vältimaks tagakiusamist) võtsid moonikupra kaasa. Moon kasvab kidural mägisel pinnasel hästi. Siiski on vaja suuri maa-alasid (3000 kuprat 1.6kg(joi) tootmiseks. Golden Triangle - Tai, Laose ja Birma ristumiskoht Mekongi jõe ümbruses, seal käib põhitegevus. Tuleks nimetada nelinurgaks ümber, sest ka Hiina osaleb äris.
Knomintang finantseeris CIA nõusolekul oma vastupanu kommunistliku Hiina vastu oopiumiärist. 60-tel lahkus Knomintangist pool hiinlane pool shan Khun Sa ja rajas oma oopiumiäri Põhja Tais. Birma valitsus süüdistas Khun Sa-d Birma KP vastate juhtimises. Khun Sa rajas selle peale oma armee - Shan United Army. SUA, KMT ja BKP kemplevad mooni pärast siiani. Khun Sa sõlmis 90tatel valitsusea diili, et astub oopiumiärist välja ja tegeleb transpordi ja tee-ehitusega. Võimalik, et Yangon - Taunnggryi bussiliin veab rohkemat kui reisijaid.

19 30 hüppasin rikšale ja Kuzo asus väntama Nowaday silla suunas, et seal minuga Ngapalisse minevat bussi oodata. Broneering oli ju tema nimele tehtud. Viimane bussisõit ja viimane keerulisem kohalejõudmise ülesanne sel seiklusel. Algul oli mul tunne, et Kuzo tüürib valesse suunda. Kraaksusin talle muudkui, et sild jääb teisele poole. Tõenäoliselt olin ise kaarti vale pidi vaadanud. Eks ma käisin talle vist poolmeelega närvidele. Lihtsalt selline kahvanäo kapriis. Tundsin, et ma oleks sobinud koloniaalaja prouat mängima. Vaevalt, et ta selle mängunoodi mu häälest ära kuulis. Kuzo aga oli tubli. Tema visadus ja kannatlikkus minuga olid igal juhul austust väärt. Muidugi tähendasin ma tema jaoks rahateenimisvõimalust. Muidugi koperdas ta seetõttu meil terve päeva sabas. Sama asja pärast käis ta mulle ka närvidele. Minu maailmas inimestel pole aega väljamaalastel terve päeva järele joosta.
Kuzo peatas oma velorikša ühe suure silla juures ja ütles, et edasi on meil siit kergem jala minna. Üllatuseks hakkas ta aga pikast trepist ülesse rühkima. Järgnesin talle kõheldes. Trepil istus kaelakuti kohalikest nooruke paarike, tütarlapsel pisut häbi silmis ja noormees oli uje.... Selline intiimne lähedus poisi ja tüdruku vahel avalikus kohas riivab birmakate sündsustunnet minu arusaamist mööda. Küsisin neilt, kas see on Nowaday sild. Nad ei paistnud eriti aru saavat, ent kutt noogutas.
Trepp viis ülesse ja teiselpool asus juba kiirtee ja tollipunkt. Ronisime ja ukerdasime mööda mäeveeru pimedas tollipunktini. Koht vastas kirjeldustele. Võtsime limpsid ja istusime maha bussi ootama. Kiusasin Kuzot natuke. Võtsin välja maailmakaardi ja näitasin talle kus Eesti asub ning kordasime muud riigid Euroopas ka üle. Norisin ta inglise keele kallal. Siis rääkisime niisama. Üritasin teada saada, miks bussijuhid kontrollpunktides raha ja kingitusi annavad. Kahjuks ei saanud ma arusaadavat seletust. Kuzo rääkis, et birmakad on kenad, neile meeldib teha kingitusi. Kuzo ise oli järjekordne tütarde isa, kel veel polnud ühtegi poega. Muinasjutud kohe tulevad meelde, kuidas mõni isa endale poega ootas...
Kuzo rääkis mulle, kuidas Myanmaris on kombeks nimesid panna lastele. Tuli välja, et kõik nimed tähendavad midagi. Perekonnanimesid kui selliseid neil pole ning mingit suguvõsa nime järgi tuvastada ei anna. Nädalapäeval, mil sünnitakse on suur tähtsus. Sain aru, et iga nädalapäeva juurde kuulub hunnik omadussõnu ja nimed moodustatakse neid arvesse võttes. Hla Hla tähendab seega, et ilus-ilus.... Sama süsteem tundub ka kohanimede puhul toimivat. Kuzo seletas ka, et inimese vanus peegeldub tema nimes Kui ta vanemaks saab, hakatakse teda hoopis Uzoks kutsuma. See Uzo vist tähendab inimest või seltsimeest vms....

Umbes peale üheksat ilmusid välja esimesed bussid, ent ükski neist ei olnud minu. Kuzo jooksis muudkui järele pärima ja mina lippasin oma kotiga talle järele, siis vantsisime taas tee äärde tagasi. Umbes kella kümne ajal mul vedas ja sain peale. Maksin Kuzole 1000K ja pileti eest 5000K ja minek. Ainult et...minu koht oli see kurikuulus lisakoht vahekäigus ja see iste polnud just eriti selga mööda. Päris raske on, kui tükk aega ei saa pead kuhugile toetada. Tahtsin magada. Nuuks
Bussis näidati kohalike staaride kontserti. Tegu oli maha viksitud Lääne lugudega. Laulud olid sellised Eurovisiooni maigulised, aga üsna kuulatavad. Birmakad paneksid Eurovisiooni surmkindlalt kinni. Nad tunduvad üldse üsna musikaalne rahvas olevat. Paljud laulavad ja vilistavad tänaval või tööd tehes.

Olin bussis ainus turist. Kõik ülejäänud olid birmakad. Arvatavasti ka üsna jõukad birmakad, sest nad olid kõik väga kenasti riides. Tundsin ennast nende naiste kõrval üsna räpaka ja inetuna. Nad olid kõik nii ilusa rühi ja juustega ja puhtad. Paljud naised kandsid läänelikke riided. Oli ka longyides neiusid. Meestel olid siidijakid ja seelikud ja kuldkellad. Iseenesest oli tore näha jõukamaid birmakaid, kes saavad endale lubada puhkust mere ääres. Rahvas bussis oli väga sõbralik mu vastu. Ma ei tea küll, palju mul selle bussisõidu jooksul magada õnnestus. Ehk kümne minuti kaupa tukastasin. Hommikul, ühes pikemas peatuspaigas bussijaamas tegi üks kaasreisija ja vanem Birma härra mulle kohvi ja saia välja ja keeldus kategooriliselt, kui talle raha pakkusin. Ega ei sobinud ju ka...teine oli nii tähtsa olemisega. Üks rääkis, et oli meremees ja on käinud Jaapanis ja Lõuna Ameerikas. Kolmas pakkus mulle bussis mandariini ja ütles, et olen väga julge ja vapper tüdruk, et julgen sedasi üksinda nii kaugele reisida. Tundsin end tõega omaksvõetuna ja see tunne tegi seest nii soojaks. Tundsin ennast nii uskumatult õnneliku inimesena, kel on tohutult vedanud. Telekast tulid birma euroviisid, bussi otseaknast paistis kitsas looklev tee, mida ääristas mõlemalt poolt džungliga kaetud künkad ning ees tõusis suur oranžikas-kollane päike. Tõeline rodeo! Nägin suurt vaeva, et pisaraid tagasi hoida. Mul hing voolas üle ääre.. See emotsioon ei mahtunud sisse ära, oli suurem kui mina. Oleks olnud üsna häbi lugu, kui oleksin kõigi birmakate nähes nutma hakanud ja veel meeldivast emotsioonist. Vaevalt, et keegi must aru oleks saanud. Tuli meelde paar ööd tagasi nähtud unenägu, kus Sheridani “Ameerikas” filmist kõige pisema tüdruku moodi plikatirts oli minuga koos ja me sõitsime miski ühistranspordi trammiga ja mina olin selline vastutav täiskasvanu ja see väike tüdruk tuli pani oma käed mulle kaela ümber ja ütles entusiastlikult ja õnnest särades, et meil on niiiiiiiiii vahva ! Eks, on ju ka :-)
Ngapali tuli ootamatult. Äkki oli buss mere ääres. Mina küsisin üllatunult, et mis koht see on ja sain vastuseks, et Ngapali. Vahepeal oli minus arusaam tekkinud, et pean Thandwes maha minema ja end omal käel Ngapalile organiseerima.
Türkiissinine meri ja vahutavad lained. Täna hommikul oli üsna võimas tõus. Kalurite hõikeid on terve hommik kuulda olnud. Ju on suurt saaki oodata. Legendi järgi pani kohale nime üks koduigatsuse käes vaevlev itaallane, kellele piirkond Napolit meenutas.
Täna lahkun 16 05 lennukiga Yangoni ja homme edasi Bangkoki ja ööl vastu teisipäeva koju tagasi.

Usun, et Birma muutub ajaga üsna palju. Juba siin rannal on mitu mitu uut hotelli ehitusjärgus. Kohalike sõnul on see aasta üsna palju turiste Ngapalile tulnud. Tean, et seda Birmat ma enam ei näe.

Ühelt poolt on mul koduigatsus...teisalt...vaatan hüpnotiseeritult laineid, kuidas need tõusevad ootamatult merest, kerkivad pea meetri kõrguseks ja siis vahutavalt murduvad enne kaldale jõudmist. Olen kogunud hunniku merekarpe ja kavatsen need koju kaasa tuua. Ega päevitada eriti ei saa ühe koha peal. Palav hakkab. Kõige mõnusam on madalas vees ringi kõndida ühest ranna otsast teise. Vaadata oma varbaid läbi vee ja veeretada omi mõtteid. Nii lihtne on õnnelik olla. Vaadata krabisid tegutsemas. Nad on terve ranna auke täis kündnud, kuhu siis kiirelt külg ees põgeneda annaks, kui kuri hiiglane Eve lähenema peaks. Armsad on nad. Õhus on nii palju Armastust.