Kaun-ba-bi – Ok, väga hea
chit tee – armastan sind
Kau(n)de – väga hea!
Hüvastijätt
Birmaga 29-30/10/04
Viimane õhtu Yangonis ja Birmas. Veedan selle Okinawa GHs oma toas moskiitovõrgu all voodis nagu tõeline printsess. Moskiitovõrk teeb paratamtult voodi nii romantiliseks, eriti kui tegu on suure voodiga. Eelnevalt jalutasin hiinalinna, leidsin sealt lähedusest ühe koloniaalpoekese ja ostsin endale kõike head ja paremat. Magusama osa pistin muidugi juba nahka. Nn valuutapoodide külastamine on olnud väga kasulik. Sealsed hinnad on fikseeritud ja tõenäoliselt kohalike jaoks üsna krõbedad, aga minu jaoks üsna normaalsed või isegi soodsamad kui see, mis tänaval vahel küsitud. Tundub, et kohalikud mõtlevad kiiruga hinna välja. Thanka sodi eest maksin 300K, poes 200K, Lucky money :) Sama vahvlitega...tänaval 200, poes 120.
Teel
sikutas mind varukast
väike armas nunnatüdruk ja hoidis oma almusekaussi mu nina
all ise birma keeles palvet jorutades. Pöetud peaga ja ilusate
pruunide silmadega tüdruk roosas... ca 11.- 13 pakun....mis
toimus sinu peas? See oli sinu õigus, mult annetust eeldada ja
ma allusin sellele. Ta naeratas nii kenasti ja mul oli hea olla.
Väikesed armsad Birma
nunnad roosas nagu tulnukad teiselt
planeedilt. Nad justkui ei kuulu siia maailma. Milleks
üldse
vaeva näha, kui naised ei pidanud Nibbanat nagunii saavutama?
Valmistavad ennast ette järgmiseks eluks? Nunnad tunduvad
üldse
peamiselt almuse kogumisega tegelevat. Muidu neid eriti näha
pole.
Bill paistis arvavat, et religioon on mürk. Tal
polnud budismi vastu mingit austust. Egoistlik ja ainult enese
pääsemise eest hoolitsev ning elust võõrandav
religioon... Nunnade peas pole tema arust huvitavaid mõtteid,
vaid neile on ajupesu tehtud. Tjah... Aga miks tunnen mina nii palju
soojust selle tüdruku vastu roosas? Miks tundub ta mulle nii
habras ja püha olend? Sest ma olen old romantic fool?
Koridoris jutustavad üks sakslane ja üks austraallane seekord. Vestlesin nendega ennist. Sakslane on ka siin tolle sama imearsti pärast. Rääkis mulle taoismist nii ilusti. Kuidas hingel on nagu veelgi kolm olekut. Loomulik olek on, et elu energia voolab nagu vesi, kui energia vabalt voolata ei saa siis tekib takistus ja energia on seal nagu jäätunud vesi – jäik ja takistab vaba liikumist ja siis jälle vahest võib energia olla lendlev nagu aur ning lihtsalt kosmosesse hajuda. Katsun siis oma elumahlad ilusas voolavas liikumises hoida ja nagu alati, uurida lisa. Taoism paistab olevat Hiina rahvatarkus ja folkloorteadus. Mulle on seni kõik need killud meeldinud, mis taoismist kuulnud olen. Sakslast vaevas mingit sorti hepatiit, mida ta siis meditatsiooni abil ravis. Tundus teine selline Viljandi folgi tüüp olevat. Uuris ka kohe, kas Eestis toimub folgi üritusi. Ma siis käisingi talle Viljandi välja.
Hotellis on veel miskid rootsi tüdrukud. Õlad paljad ja kaharseelikud seljas. Ma ei tea, kes nüüd neile kohe taha keerama peaks... Nojah, mis see minu asi on. Aga nad on koledad!!! Ja ma olen solvunud, et nad ei oska kohalikke nii palju austada, et ennast natuke rohkem kinni kataksid.
Täna, kui üks kohalik jälle juttu tuli tegema...et kaua ma Birmas olen olnud jne ja kui ma siis 3 nädalat ütlesin, ütles tema Good Bye...Juhus?
Kaun-ba-bi
– Ok,
väga hea
chit tee
– armastan sind
Kau(n)de
– väga hea!
Lahe oli kõndida mööda Mahabandoola Lan(tänav)i pimedas – kellatorn ja täiskuu ja seikluses mina.
***
Paar tundi veel ja siis minema, siuh! Oli tore, aga
mulle aitab. Palavus teeb kärsituks ja raske on oma olemisest
rõõmu tunda sedasi. Pidevalt on selline must ja higine
tunne. Eks ta ole – raske on leida sobivat ilma. Aga Yangonis on
tõesti palav ja niiske korraga ja seda on üsna raske
taluda.
Ma saan väga hästi aru nüüd, miks siin šokolaadi ei müüda. See sulab lihtsalt hetkega ära. Ostsin šokolaadivahvli ja seda oli pea võimatu süüa, kuna šokolaad sulas paberi külge. Samal ajal jooksis mu järel väike poiss käsi pikalt ees. Seletasin talle rahulikult eesti keeles, et ma ei anna talle raha. Jõle kehv tunne on neile mitte raha anda. Aga see on vale lapsi kerjama õpetada. Nunnatüdrukuga on teine lugu, tema peabki oma kõhutäie ligemesearmust saama.
Hommikul tõusin vara ja läksin vaatasin veel, mis selles Mahabandoola aias toimub. Tüübid siputasid erinevate muusikate saatel võimelda ja tai chid teha. Ei mingit erilist taset. Üsna amatöörlik tundus olevat. Samas oli võõrastav näha Birma (hiina?) naisi retuusides võimlemas.
Peagi neelab mind mürisev lennuk taas oma kõhtu. Mul pole kahju lahkuda, aga suur heameel oleks kord siia tagasi tulla. Usutavalt on see maa siis väga - väga muutunud. Mina usun birmakatesse ja sellesse, et nad suudavad välja rabeleda oma utoopilisest olukorrast, suudavad olla head peremehed sellel fantastiliselt ilusal, viljakal ja rikkal maal. Nüüd ma tean, et Birma on see kuningriik, millest räägitakse muinasjuttudes....Kusagil kaugel, kaugel, seitsme maa ja mere taga... Hüvasti muinasjutumaa....