Asupaik Hsipaw (hääldavad Thiibo). Taevas on helesinine, päike särab ja sooja on täpselt parasjagu. Istun Mr Charlesi Guest House teise korruse terrassil ja kuivatan oma rohelisi pükse. Tegin need oma teisi pükse pestes märjaks. Keeruline, mis? Alternatiiv oleks veel püksata olla, aga usutavalt riivaksin siis kohalike sündsustunnet. Hotelliemand teatas, et tema minu pükse homme hommikuks ära pesta ei jõua. Hommik – 06 00 väljub buss tagasi Mandalaysse. Nii siis pesin oma püksid ise ära.
Hommikune jalutuskäik koos shotlasest Herdiga ümberkaudsetele mäeküngastele oli suhteliselt igav. Kahjuks me ei leidnud huvitavat rada. Minust oleks targem olnud minna koos Mr Charlesiga tema poolt korraldatavale ringkäigule. Oleksin vähemasti koskedeni välja jõudnud ja ehk poleks pidanud nii palju lolli möla kuulama. Kõmpisime ikka üsna pika maa maha koskesid otsides. Leidsime aga ainult paar astet. Muidu loodus oli nauditav. Palju ilusaid lilli ja libilikaid. Üritasin neid pildile saada, aga ei õnnestunud. Ei püsinud teised hetkegi paigal.
Jõudsime peale kahte linna tagasi marunäljastena. Istusime Mr Foodi kõrval asuvasse söögikohta maha. Tundus, et Hsipaws ei sööda kella kahe ajal eriti lõunat, vähemalt söögikohad ei arvestanud klientide tulekuga. Kumbki naisolevus, kes kohal oli, ei rääkinud inglise keelt. See-eest oli neil oidu üks onkel üle tänava asuvast ettevõttest appi kutsuda. Tegu oli äärmiselt sõbraliku umbes 60 aastase suurte prillidega ja suuremat kasvu birmakaga. Rääkis meile armastusega oma tütardest ning suurest loteriiõnnest ning näitas meile oma paberraha kogu, milles oli juba kahekroonine eesti raha ees. Täiendasin seda siis kümnekroonisega. Ütles, et siin on enne 3 eesti tüdrukut ja 1 eesti poiss käinud. Lisasin siis juurde veel oma teadmistest Ahti ja Kika...kokku siis juba kaheksa.
Tagatipuks selgus veel, et mees opereerib bussiliini Mandalayga ja müüs meile sinna piletid homme hommikuks. (Hmm, jube šokolaadi isu on.)
Eile õhtul istusin hotelli ees aias koos Herdi ja ühe inglastest paari ning ühe vanema inglise härraga. Too tüüp oli eriti vinge. Ise üle 70ne aga hingelt ikka noor ja ümbermaailma reisil. Alustas oma teekonda Türgist ning tuli üle Kasahstani ja Uzbekistani Birmasse välja. Mees oli kunagi töötanud India teeistanduses ning hiljem Singapuris elanud. Tema seltskonnas viibida ja juttu vestelda oli tõeline nauding.  Rääkisime ka Eestist ning ta lubas külla tulla kui kunagi kolme aasta pärast ringiga Euroopasse tagasi jõuab.

Kogu senine reis on olnud vapustav. Mul on tunne, nagu õpiksin lendama. Maailm omandab hoopis teise kuju. Minu vaatenurk on muutunud avaramaks. Elu ime ja olemus on endiselt vaid hoomatavad oma võimsuses, aga ma tunnetan seda miskit, mida sõnadesse panna ei saa – see täidab mu hinge rõõmuga ja toob pisarad silma ja see on täiesti uut moodi ning miski objektiga seostamatu – armastus.. Loodan, et ma kasvan oma ülesannete kõrgusele.  Inimene on kõikide asjade mõõt...olevatele, et nad on ja olematutele, et neid pole (Pytagoras). Miks ma seda kirjutan? Lihtsalt – maailm on suhteline ja tema piirid pannakse paljuski paika inimese tajude ja väärtushinnangute poolt ja sedasi on olemist adunud juba inimesed ammu ammu enne mind.

Eile hommikul (20/10) oli äratus 3 50 am. Tegevuspaik Mandalay, Nyloni hotell. Ärkasin, pakkisin ja tormasin uksest välja kottpimedasse Mandalay öösse. Oma hotelli eest olin juba varem tasunud. Panin raudteejaama suunas ajama. Mõni üksik rikšajuht tundis mu vastu huvi, aga ma ajasin nad minema. Teadsin oma arust üsna hästi, kuhu ma minema pean. Oma arust. Kahjuks oli tuttavaid tänavanurki pimedas üsna raske ära tunda. Rongijaam oleks juba ammu-ammu olema pidanud...aga võta näpust. Tormasin muudkui edasi. Mul oli jäänud 10 minutit aega rongi väljumiseni. Küsisin tänaval seisvalt kohalikult vennalt “Railway?” ja ta näitas mulle käega diagonaalis tagasi. Pistsin uuesti jooksma. Putkasin arvatava rongijaama suunas mööda 79-dat tänavat ja imestasin, kuidas ma suutsin rongijaamast seda märkamata mööduda? Kuidas sai see olla pimeduse katte all tundmatuseni muutunud? Palav ja pime ja rongi väljumiseni on jäänud 5 minutit. Märkan sinist kastiga taksot lähenemas selja tagant ja lehvitan. Takso peatus. Karjun – railway! Tüüp ronib miskipärast oma autost välja ja tõstab kapoti ülesse. Mina olin jõudnud ennast vahepeal esiistmele istutada. Mul on kiire uuesti autost välja ronida, suures tuhinas jääb mulle ukselink pihku. Jooksen juhi juurde ja hüüan talle, hurry up, train goes! Sain tüübi rooli taha ja kimasime ca 500meetrit. Pistisn talle 500K pihku ja kimasin jaamahoonesse sisse – train to Hsipaw, which trail? Lahke birmakas nähes mu ähmis olekut juhatas mu ilusti rongini, kus miskid ametnikud minu eest hoolitsemise üle võtsid ja mu vagunisse paigutasid. Seal ootas ees üks teine kahvanägu. Minuga samas hotellis peatunud šotlane Herdi. Olen kahevahel, kas tema olemasolu üle rõõmustada või mitte. Pole teine mulle sümpaatne inimene, tee mis tahad. Tahaks talt kangesti küsida, kas ta kõrvu liigutada oskab.

Muidugi prantsatan üliõnneliku näoga ta kõrvale istuma. Ma jõudsin rongile! Imede ime. Irvitan nüüd, et võimalik, et rong ootab väljumisega ja passib oma tunni veel jaamas. Aga ei, käib nõksatus ning raudteejaam libisebki rongiakendest mööda. Me liigume, küll aeglaselt ja õõtsudes, aga me liigume. Rongi võiks välimuse põhjal dateerida aastasse 1930. Õigupoolest istun esimeses klassis – ainus vahe tavalise klassiga, siin on istekohad nummerdatud ja seisukohti ei müüda. Istmed on tagumiku alt polsterdatud, seljatugi on aga puust. Aknaklaase, kui sellised pole. Sellegipoolest ei saanud ma istuma oma õigele kohale nr 13, mis asub teisel pool vahekäiku akna all. Ostsin rongi pileti eelmine õhtu umbes kaheksa ajal. Kassad olid selleks ajaks juba suletud, aga ma juba teadsin, kuhu seletama minna ja birmakatel polnud midagi selle vastu, et mulle üks pilet müüa.
Vagun on rahvast täis. Vaatan ringi. Algul magas vastaspingil üks munk. Siis asendus too naljaka väikese nina ja eriti väljaarenenud alalõualuuga tüübiga, kes kandis sinist seelikut ja valget pluusi, kullast käekella ning kelle pöidlaküüs oli väga pikk (!). Oli teine sellist nägu nagu oleks inimeseks maskeeeritud tulnukaga tegu. Rahvas rongis suitsetas. Magada eriti ei õnnestunud. Vaatasin inimesi ja vestlesin Herdiga. Too on 32 aastane, elukutselt puusepp, aga juba oma 10 aastat mööda ilma ringi rännanud ja erinevaid juhutöid teinud. Võiks ju eeldada, et ta on väga erudeeritud ja huvitav inimene... ei tea.

Muidu loodus rongi aknast oli imeilus. Peagi algas mäkke tõus. Rong vedas end mööda mäekülge ülesse ja siis peatus ja hakkas tagurpidi teises suunas ülesse liikuma. Sõit toimus sedasi sikk-sakis. Rongi vile kõlas kaunilt, nagu fanfaari hüüd ja see kajas. Raudtee ja vagunid-vedurid on muidugi britide pärandus koloniaalajast. Eks see natuke kõhe oli, kui rong hirmsa hooga õõtsuma ja kõikuma hakkas. Korra isegi nii hullusti, et Herdi suur seljakott alla lendas ja otse minu ja vastas istuva birmaka põlvele maandus. See oli päris kõva mats. Mul oli valus...aga vaadates grimassi birmaka näol, siis ilmselt polnud mul häda midagi.

Enne Gokteiki läks meeleolu rongis pinevaks. (55 km Pin U Lwinist) Olime korra juba saaanud sillale pilku heita. Säras teine hõbehalli ja pikana kaugustes. See raudtee sild oli umbes sajand tagasi brittide tellimusel Ameerika firma Pennsylvania Steel & Co poolt ehitatud. Tol ajal oli olnud tegu kõrguselt teise raudtee viaduktiga maailmas. Asus teine arvatavasti nii ca 70-90 meetri kõrgusel ja oli ca 600-700 meetrit pikk. Peatuses kükitasid rongiasjapulgad maha ja vaatasid teraselt rongi rattaid. Konduktor tuli minu juurde ja ütles, tõsisel ilmel: “No pictures”. Mul käsi sügeles küll, aga väiksemgi risk kaamerast või tehtud piltidest ilma jääda hoidis mind tagasi. Tegu on iganenud arusaamaga, et selline sild on strateegiliselt tähtis punkt ja seetõttu sõjaline objekt, mida ei või pildistada. Maa-ala silla all pidavat olema dünamiidiga kaetud, et ära hoida spionaaži.
Herdi kruvis kõvasti pinget enne viadukti. Stiilis viimane suits ja ma ei tea mis. Usutavalt tegi ta nalja. Ma ei tea, võibolla ta kartis ka.
Rong sõitis hästi aeglaselt sillale. Mitte ühtegi õõtsat-õõtsat, üles-alla, vasakule-paremale ei tulnud. Asjale lisas vürtsi ja ohtlikkust asjaolu, et sillal polnud ühtegi kaitsebarjääri, mis oleks rongi ümber minemast ja alla kukkumast takistanud. Kokkuvõttes polnud asi pooltki nii hull, kui Indias tsirkuseautoga (loe track) mööda mägiteed kuru poole rühkida, ühel pool teed ca 100 m vaba langemist. Võimalik ka, et olin vahepeal julgemaks muutnud. Vajadust varvastega rongi põrandast kinni hoida ei tekkinud.

Peale viadukti tuli veel tükk aega rongisõitu kannatada enne kui pikaküüneline tüüp märku andis, et nüüd läheneme Hsipawle. Sõit oli kokku ca 12 tundi kestnud. Mu tagumikul allergia rongi istme vastu tekkinud ning silmad kõik rongis olevad reisijad vaeseomaks silmitsenud. Olin vaimselt ja füüsiliselt läbi sellest rongisõidust. Peatustes ei olnud õnnestunud midagi normaalset süüa hankida.  Ei julgenud eriti seda kraami proovida, mida rongi aknede all suurtest pea peal kantavatest vaagnatest müüakse. Hsipaw rongijaamas haakis end meile külge üks roosa särgi ja jalgrattaga tõmmu tüüp ja vedas Mr Charlesi Guest House'i. Tüübid tahtsin algul üsna palju raha ööbimise eest. Kauplesin kõvasti.