(kirjutatud Hsipaws)

Vahele on jäänud viimane päev Mandalay kandis.
Esmalt Migun, kus tutvusin Karolega ja siis sõitsin koos temaga ringi. Einestasime Lashio Inn restoranis. Pakuti Shani toitu, mis oli tõega hõrk! Kõik oli nii maitsev ja samas tundus tervislik. Hautatud juurikad jne. Jäi mulje, et rasva oli toidu valmistamisel minimaalselt kasutatud.

Karole autojuht oli selline korpulentne birmakas. Meenutas mulle mu venda oma rahuloleva ja punniskõhulise olemisega. Eks ta oli hea soone peale sattunud. Sain aru, et ta küsis Karolelt 500 USD kogu värgi eest. Minu meelest üsna palju. Samas ei tea ka, sest nende autorendi hindadega tundus seal midagi imelikku lahti olevat. Mina põdesin, et palju ma talle kompensatsiooniks peaksin raha andma. Lõpuks leppisime kõigest 10 USDI peale kokku. Eks mul ikka parajalt vedas. Üksi omal käel kõigi nende pickup-ide jnedega seigelda oleks palju kauem aega võtnud. Karole oli väga tore tüdruk. Elab Kalifornias ja töötab õpetajana. Ise on ka suurest perest pärit. Väga kerge ja mõnus oli temaga vestelda.

Sagaingi piirkond oli väikesi kuldseid stuupa tipukesi täis pitkitud. See jättis tõega Birmast kui kuldesest maast (Golden Land sloganit olin näinud reklaamidel) mulje. Sagaing ise asus Ayeyarwady jõe Läänekaldal. Edasi Amarapura ja U'Beini sild. Jäin vahele 3 USDise Archeological Zone pileti mitte ostmisega ja pidin selle seal endale soetama. Igavesed suslikud! Käisime veel mitmes kohas nagu kullalehtede tehases ja ühes huvitavas pagoodis. Neist hiljem, nüüd sööma. Mul on superisu. Hullult tahan magusat. Panin just 2 pakki vahvleid kinni. Need on parimad shokolaadi asendajad mis ma seni leidnud olen.
Ühesõnaga tagasi Mandalaysse...teoreetiliselt peaks elekter 10 00 õhtul ära minema....mul on 10 minutit aega veel kirjutada.
Pärast söögipausi Lashio Lays ja kullalehe tehase külastust sõitsime Mahamuni Paya juurde. Mul polnud selle olemusest erilist aimu. Pagood oli üsna uhke. Kohe näha, et jõukal järel ja elus asutus. “Taxfree” müügipunktide tsoon oli üsna pikk. “Taxfree tsooniks” nimetan seda ala pagoodide treppidel, kus asuvad igasugused müügiletid. Kõige pikem oli see ehk Schwedagon Payas Yangonis... Mõlemal pool treppi, mis viis ülesse Buddha juurde, olid avatud müügipunktid budakujude ja muu nänniga. Ei saa väita, et see kõik oleks olnud üksnes turistidele suunatud. Müüdava kola maitse ja stiili järgi võib arvata, et ka kohalikud ostavad sealt suveniire kaasa. Käiakse ju tähtsamates pühakodades palverännakutel.
Ka Mahamuni pagood  tundus olevat üks olulisi palverännaku keskusi Birmas. Trepp nn altari juurde ei viinud just kõrgele, ent oli üsna pikk....see on selline sümboolne ülemineku tee maisest maailmast jumaliku ja ajatu juurde. Templi keskseks tegelaseks olev Buddha pronkskuju on pärit 1 sajandist AD Mrauk U kandist. Lugematud kummardajad ja palverändurid on kuju kullalehtedega katnud. Tänaseks olevat pronksmehikese ümber juba ca 15 cm paksune kullakiht. Seda on ka kuju ümarustest näha, et ta head elu elab. Oli teine selline potsakas. Meid juhatati Buddha ees olevale ''palvetamise platsile'' maha istuma. Vaatasin askeldamist enda ümber. Ainult mehed võivad Buddha kujuga ühel tasapinnal olla. Naised peavad alati astme võrra madalamale jääma. Imelik patriarhaalse ühiskonna ilming jällegi. Huvitav, kus selle juured täpsemalt on? Naised ei pidavat Nirvanasse jõudma... Ühesõnaga askeldasid 2 meest kuldselt kiiskava kuju ümber ja asetasid tema ette jasmiini õitest pärgi ning 1 onu kleepis Buddhale uusi kullalehekesi külge. Küllap tuleb seda väga hoolikalt ja täpselt teha, et kuju püsiks enamvähem proportsioonides.

Sellest kullalehe värgist... Käisime ju enne kullalehe tehases ja nägime kõike oma silmaga. See oli veider koht. Täis kommertsturiste ja tõenäoliselt peeti seda ka turistide rõõmuks suures osas. Esmalt näidati lõpptulemuse pakendamist. Juba õhukeseks taotud kullalehekesed lapiti väikesteks sümeetrilisteks ruutudeks ja pakiti paberisse. Loomulikult käsitsi. Ilusad birmalannad olid paigutatud klaasseina taha. Nad istusid madala laua ümber ja tegutsesid konveiermeetodil. Iseenesest nõudis see töö üsna suurt vilumust ja kombineerimisoskust, sest loomulikult tuli materjaliga võimalikult ökonoomselt ringi käia. Pakkijate töötingimused, keda klaasi taga eksponeeriti, tundusid üsna inimlikud olevat. Siis pääsesime kaugemale ning saime kogu protsessist lähemat aimu. Imepisikesed kullatükikesed laotakse spetsiaalse bambuspaberi vahele kihtidesse ning siis taotakse seda kihti spetsiaalse teakipuust haamriga kindlas rütmis oma 6-12 tundi järjest, vastavalt sellele, kui õhukest lehekest soovitakse. Taotakse loomulikult inimjõuga ja haamer on üsna raske. Poolpaljad birma mehed demonstreerisid oma oskusi kommertsgrupile, kes meiega seal ühel ajal viibis ning valdavalt prantsuse ja saksa keelt kõnelevatest pensionäridest koosnes. Karole giid sebis meile võimaluse veel sügavamale tehase sisemusse piiluda. Nimelt siis nn bambuspaberi valmistamise “tsehhi”. Selleks oli suhteliselt madalal asuv maksimaalselt 10 ruutmeetri suurune ruum, kus istus sees umbes kaheksa naist ja kus oli pime ning palav. Pakun, et ca 60'C. Need naised tagusid siis mingite puuklotsidega bambuspaberimassi pronksi või vasenõus, et see omandaks erilised omadused ning peaks kogu sellele peksmisprotseduurile vastu. Bambuspaberi valmistamine on ca 3 aastane protsess. Ühe pisikese ja imeõhukese kullalehe hind on ca 1 USD.
Pärast kullalehe tehast olin üsna morn. Need naised, kes seda bambusmassi 8-10 tundi päevas ebainimlikes tingimustes tagusid, tuletasid mulle jälle meelde, kuivõrd armetu elu võib olla. Kujutan ette, et neile makstakse selle jama eest võibolla umbes...8000K või vähem kuus (5$ keskmine palk kuulsin)...mis teeks meie rahas nii 100 krooni heal juhul? Kaua peab inimese tervis...noore naise tervis...sellistes tingimustes vastu? Riigis, kus pole mingit arstiabi tegelikult....
Kogu see kullalehe tehas võiks olla asendatud masinatega...puhas masinatöö ju. Haamer, mis taob...Selleks pole vaja inimest. Üritasin seda Karole giidile selgeks teha. Ta tundus selgelt häiritud olevat. Rõhutas, et tegu on “käsitööga” ja et masinad ei saaks hakkama sellega ja noh, et inimestelt võtaks see ju töökohad ära...

Kulda ses riigis jagub. Birma naised pidavat kullakaevajad olema...sõna otseses mõttes...üleval põhjas kuhu kahvanägusid ei lasta...seal seda kaevandataksegi. Kogu see religiooni hookus-pookus käib mulle pisut üle mõistuse. Mispärast on vaja kõiki neid budakujusid ülekullata? Mida see muudab? Kas “kuldne” on märk pühast, ülevast ja austusväärsest?

U Beini sild Amarapuras...üle Thaungthamani järve – pikk logisev sild tiigipuust (teak ing k). Kurviga, et tuulele ja lainetusele vastu seista. Kuival ajal silla all vett pole.1,2 km pikk jalakäiate sild. 984 tiigiposti...osad juba 2 sajandit vanad.

Jõudsime sinna täpseltpäikeseloojanguks. Sild mustas turistidest ja kohalikest “turismitöötajatest” kes meeleheitlikult mingit kola pähe määrida üritasid või paadiga sõitma kutsusid. Migunis oli turistide kontsentratsioon üsna suur, ent U Bein ületas kõik seninähtu va ehk siis Eiffeli Pariisis.

Karolele ja mulle haakisid end külge üks vend ja õde. Õekesega, kes oli ca 17 aastane imeilus SanSan, rääkisime pikemalt juttu. Aegajalt tegi ta küll katseid meile müüa oma multifunktsionaalset müts-lehvikut või meloniseemnetest kotikest, ent talle pakkus ka lõbu meiega niisama juttu vesta. Kuidas muidu seletada, et ta viitsis see 1,2 kilomeetrit kaks korda meie seltsis läbida. SanSani arvates olin mina ilus. Minu meelest oli jälle tema kadedaks tegev iludus. Sale ja ilusa pruuni nahaga, mandelsilmade ja pikkade juustega, peened näojooned.... See roosa pluus, mis tal seljas oli, sobis ülikenasti ta tumeda nahaga. Uurisin, mis elu ta elab. Oma isast ei rääkinud ta midagi, küll aga emast ja sellest, et käib õhtuti koolis ja õpib seal igasuguseid erinevaid keeli. Kõige enam pidavat talle itaalia keel meeldima. Huvitav, mina võrdleksin just birma keele kõla itaalia keelega. Kui küsisin, millest ta unistab või kelleks tulevikus saada soovib, siis sellest küsimusest ei saanud ta aru. Proovisin mitut erinevat moodi. Karole tuli mulle appi, ent me ei suutnud talle oma küsimuse sisu kahjuks edastada.  Kui lahku läksime, siis ütles ilus SanSan – I will remember you!

(huvitav, kell on 22 04 ja elekter ikka alles...)

Ma vist kogesin Hsipaws väikest maavärinat. Maapind justkui õõtsus mu all kui astusin. Hetkeks oleks nagu gravitatsiooniga midagi lahti olnud. Kõndisin siis koos Herdiga mööda linnakest. Tema ei tajunud midagi. Võimalik ka, et see oli minu fantaasia.

Hsipaws oleku ajal saime uudiseid kuulda, et üks Birma võimul olevatest kindralitest oli koduaresti pandud teiste poolt. Oli mingi võimuvahetus toimumas. Mr Charles istus raadio kõrva ääres. Tulid meelde rahutud ajad Eestis 80-date lõpus, kui ka sai raadio ümber istutud ja pinevil uusi uudiseid oodatud. Mõtlesin, et nüüd läheb ka Birmas lahti...suured muutused on tulemas....etteruttavalt tuleb öelda, et midagi muud ei juhtunud.

Teekond Hsipawst Bagani oli võimatult nüri. Buss tuli meile kell 5 30 hotelli ärele. See oli natuke varem, kui ootasime. Siis tegi peatuse kesklinnas ning usinad Birma tüdrukud hakkasid peale lasuma virmade viisi kotte apelsinidega ja korve banaanidega. Tegemist vist oli miski pool cargo-liinibussiga, kus inimestele jäi järele nii palju kohti, kui kaubalaadungi kõrvale istuma mahtus.
Vähemasti oli huvitav jälgida kogu seda sigimist ja möllu kaubapakkide ümber. Teel oli väga palju kontrollpunkte, mille otstarvet ma päris täpselt ei jaganud. Buss justkui kaaluti üle ja siis pidi tolli maksma. Vahel kusjuures anti raha ja nänni apelsini pakikese näol ka pealtnäha niisama tegelastele. Mul hakkas juba mure tekkima, et bussijuht oma abilisega andis rohkem raha ära, kui minu ja Herdi bussipiletid kokku olid maksnud. Pidevalt joosti rahanutsakaga mingi ametniku või asjapulga suunas. Mul tiirlesid küsimärgid peas...miks, milleks, mis toimub? Eelmiste bussiliinidega polnud ma sellist asja niivõrd täheldanud? Kas see oli niisama pistis, et igasugustest sehkendustest ja jamadest pääseda või oli sel mingi muu alus? Kas bussis veeti midagi kriminaalset? Miks pidi teetolli tasuma? See on ju üks ja suht monopolistlik riik, kõik raha voolab ju nagunii valitsusele???
Buss tegi Pin U Lwinis lõunapausi. See tundus selline suurem linn olevat. Sõime seal suppi ja dumplingeid. Need olid päris head. Meenutasid süsteemilt pelmeene. Selline pehme jahupõhine ümbris ja sees täidis – liha vms. Valmisid auru sees ilmselt.