Esimene päev Bangkokis. Palav on. Meeldiv.  Kohati tüütav, aga üldiselt hästi talutav. Suutsin lennukis kokku oma 5 tundi magada.  Umbes viie ajal tegin silmad lahti ja tõstsin  aknal katte ülesse. Ahhetama võttis vaade – muinasjutuline koit pilvede kohal õrnroosa-sinistes toonides. Oleksin justkui hesperiidide maad näinud – teiselpool horisonti...tõsi küll...kreeklaste järgi oleks see pidanud Läände jääma. Aegamööda roosakas uduloor hajus ja selle alt ilmus nähtavale maa – mägine maa...väga mägine maa...vapustavalt võimas mägine maa täis teravaid pikki varje, mida kutsus esile veel tõusev päike.

Usun, et tegu oli Karakorumi mäestikuga. Himaalaja jäi vasakule...lennuki teise poole akende vaatevälja. Tegin pilti. Huvitav oli vaadata, mis moodi mäed ülevalt poolt välja joonistusid. Võis selgelt ette kujutada, kuidas ürgses ookeanis ulpinud India suure kolinaga vastu Aasiat triivis. Kõik mäeahelikud joonistusid kaunilt välja. Need ei saanud olla väga kõrged mäed...Mitte üle 5000m pakun, sest lund ma ei näinud... sellist beežikas-pruuni tooni olid. Usun, et üsna sarnased Ladakhi piirkonnaga Põhja Indias. Muidu on Karakorumi mäestikus neid 8000-si tipukesi ikka küll. Kahju, et need mulle vaatevälja ei jäänud.
Lend jätkus üle Lahore ja siis pikki India idapiiri Tai suunas. Kuna maastik muutus laugeks, siis ta kaugenes lennukist ja mähkus uduvinesse ning ei pakkunud enam suurejoonelisi vaatepilte. Seda üksnes mõneks ajaks. Rannikule jõudes muutusid pilved hõredamaks ja avanesid uued põnevad vaated suurte looklevate jõgede näol, mis moodustasid võimsaid deltasid enne ookeaniga ühinemist. Ilmselt oli tegu Bangladeshiga. Maaga, mille elanikud on sagedaste ohvriterohkete üleujutustega harjunud. Ülevalt tundus igal juhul väga ilus maa olevat.

Peale väikest värskendust sain rootslastega kokku, et koos sööma minna pidulikult – ikkagi esimene õhtu Aasias ja Bangkokis ja puha. Käisime mingis suht viisakas Tai kohas. Enne viskasime nalja, et lähme Mäkki. Kogu piirkond näis koosnevat ühest ainsast ostukeskusest. (MBK) Tundus olevat hea mõte sinna sisse astuda. Olin ju kammi maha unustanud ja pea hakkas juba väga sassi minema. Kahjuks aga osutus mu lootus sealt poekaosest kamm leida asjatuks. Ostsin lohutuseks šampooni ja filmi. Siis mõtlesin, et targem oleks ehk rootslastest lahku minna. Nad tundusid haigestunud, haigus väljendus ostuhüsteerias.
Supermarket oli muidugi nii ehitatud, et väljapääsu oleks võimalikult raske leida. Lõpuks mul siiski õnnestus põgeneda. Mõtlesin ja seisin BTS National Stadioni jaamas piletiautomaadi ees – kas minna skytrainiga lõbusõitu tegema õhtul pimedas või mitte. Oli ju võimalus, et midagi pole aknast näha.  Parem valges ja homme – nagunii oli ju asja sinna Sathorni kanti.

Töllerdasin siis veel Siam Square ümbruses õnnetult ringi ja nutsin kammi taga. Lõpuks saatis mu ponnistusi edu - Soi Kasem Sani nurga peal asuvas 7-11-nis. Jõllitasin tükk aega hambaharjade ja muu tualettnodiga täidetud riiulit ja minu suure silmamoonutamise tulemusel tekkisid sinna lõpuks ka paar kammi. Valisin helesinise.

Nüüd olen tagasi ja pesuväel oma pisikeses õhukeste seintega toas. Palav on. Äsja sai suur tegu tehtud – võtsin esimese Lariami tableti sisse. Edaspidi siis iga neljapäev paluks. Saab näha, mis nägu ma homme olen ja kuidas magan. Praegu olen küll kole unine. Kell on 20 45 – Eestis seega 16 45. Tundub uskumatu – olen nii unine ja organism näib justkui endiselt lennukis viibivat. Täna rohkem välja ei lähe. Uurin oma homsed käigud ette ära ja jään magama