Argentina & Chile
If you don't read Estonian, the photos are your only hope.
Siin on mu Argentiina ja Tshiili reisikirjad 2002. aasta algusest.
Lugeja ehk andestab kirjavead ja viimistlemata teksti, kaugelt maalt
netikohvikutest kirjutamine on nii nagu ta on.
See on pikk jutt, varuge kannatust. Lugemise juures on abiks vaadata
kirjade kuupäevi ja
kaarti.
Hispaania keele huvilised saavad siin ka oma sõnavara täiendada väikese õpiprogrammi abil.
Date: Wed, 2 Jan 2002 08:28:42 -0800 (PST)
Subject: Frankfurt ja Buenos Aires
Jõudsin BA'sse.
1.jaanuari Frankfurt oli naljakas. Nägi välja nagu
maja pärast kõva pidu. Inimesi tänavail vähe, abs
kõik poed ja asutused kinni, igal pool vedeleb prahti
ja iga meetri järel on maas ilutulestiku rakettide
pakend. Inimesed käisid uniselt ringi ja seisatasid
kohati nende poodide vaateakende ees, kus oli silt
WAFFEN.
Buenos Aires on teisest puust :) Mõnus koht tundub.
Palav on, kuskil 30 vist, aga elab üle, pole niiväga
hullu. Tunne on küll nagu troopikas, kuigi tegelikult
on BA kuskil subtroopika ja parasvöötme piiril vist.
BA on numbrite mottes suur linn, koos äärelinnadega
vist 10-16 miljonit nagu tüüpilised suurlinnad ikka.
Aga ka kesklinnas kõndides on tunne, nagu siin üle
paari miljoni poleks. Kõrghooneid pole siiani
õnnestunud kohata, inimesi pole tänavail rohkem kui
Tallinnas, ja üldmulje on ka rahulik. Eks järgnevatel
päevadel näeb rohkem.
Date: Sun, 6 Jan 2002 12:08:57 -0800 (PST)
Subject: Buenos Aires
Alles nüüd hakkab Buenos Aires mulle kohale jõudma.
Emotsionaalselt tohutult kift linn, ja visuaalselt
vaheldusrikas ja huvitav. Tänavad on ka kesklinnas
kitsad, umbes nagu Roosikrantsi Tallinnas, nii et
soltuvalt kellajast ei pruugi päikesevalgus
tänavapinnale jõuda. Ühtset stiili pole; iga nurga
tagant vaatab vastu midagi uut. Baseerun San Telmo
linnaosas, mis on vaikne ja ehk võrreldav Tallinna
vanalinnaga, ehkki ta pole kesklinna elust kaugeltki
nii konkreetselt eraldatud kui Tallinna vanalinn. Kui
San Telmos iga tänavat mööda paar korda kõndida,
hakkad märkama, et igal tänaval on eri iseloom. San
Telmost juhuslikus suunas välja kõndides võib paari
kvartali pärast jõuda avarale avenüüle, mida
ääristavad pankade kõrghooned. Paarist sellisest
pilvelõhkujast mööda jalutades jõuad rohelisse
pargikesse; edasi jälle kõrghooned, siis kitsad
tänavad, siis jõuad Recoleta-nimelisse avara
pargimaastikuga linnaossa. Keset seda leiame Recoleta
surnuaia ja selle kõrval Centro Cultural Recoleta, kus
tundub igal ajahetkel olevat paarkümmend väikest
tänapäeva kunsti näitusekest. Fotod olid eriti
head. Recoletast edasi... nüüd oleme juba 4-5km
kesklinnast eemal, kuid tunne on umbes selline, nagu
oleks Tallinna keskusest jõudnud paarsada meetrit
Ühispanga ja Stockmanni kaubamaja kanti. Esimesel
pilgul on raske vahet teha, kas oled keskel või ääre
pool. Iga nurgatagune on ikka huvitav. Selles suhtes
ületab BA ka Londonit. Samasugune vaheldusrikkus
jätkub palju kilomeetreid igas suunas.
Nüüd jõuamegi selle raske asjani. Lootusetuse tunne
tuleb peale. BA on emotsionaalselt nii ligitõmbav ja
nii suur, et killukestest tervikpildi tegemiseks
tuleks siin veeta palju nädalaid, inimeste tundma
õppimiseks muidugi veel rohkem, pluss osata keelt
vähemalt kuuekuulise õppimise tasemel, leida palju
sõpru, ja ühesonaga elada siin mõnda aega. Karta on,
et seda ma elus kunagi ei tee. Lootusetu värk :(
Väga vähe BAst tundub olevat vanem kui sada
aastat. Ehk pakub ta tänapäeva kultuurist sama palju
kui Euroopa vaatamisväärsused möödunud sajandeist.
Enne siia tulemist sattusin lugema mõnede tüüpide
arvamusi, et argentiinlased olevat wannabe eurooplased
jne. Siin olles tundub küll, et milleks Euroopat üldse
vaja peaks olema, kui sul on Buenos Aires.
Inimesed... mõistagi erinevad kui Eestis, kuid mitte
nii palju kui oleks arvanud. Olen juba õppinud
näojoonte järgi veidi vahet tegema kohalike elanike
ja välisturistide vahel, kuigi esimestel päevadel
oli sellega ikka raskusi. Väidetavalt tuntakse ka
minus välismaalane ära eelkõige vaid pikkuse järgi.
Enamik mehi on tumedate juustega ja palju lühemad kui
mina. Mõni näeb välja selliselt stereotüüpselt
Maradona moodi, aga kaugeltki mitte kõik pole
sellised. Naistest oli esimene mulje, et kõik tüdrukud
on sama nägu (see sama nägu on muide väga kena).
Juuksed naistel enamasti pikad (sama pikkus ka). See
mulje purunes ka kohe kui ühe sõbranna ja ta boyfriendiga
nende sõpradele külla läksime.. kõik rahvas eri
nägudega, mõnda oleks peaaegu eestlasega voinud segi
ka ajada. Stereotüüp, et inimesed on siinkandis
elavamad ja imuplsiivsemad, ei pea tingimata paika.
Noh, mõnes mõttes peab ka, kuid tegelikult on mul
hoopis vastupidine mulje, et inimesed on rahulikumad
-- aga seda on kole raske kirjeldada. Igatahes tahaks
siinsetest elanikest sõpru, kuid selleks tuleks jah
siin elada.
Esimesel pilgul Argentiina majandusraskused küll
kuskilt silma ei paista. Igal juhul näeb ta välja
rikkam maa kui Eesti. Kuid teadupärast pole oluline
mitte see, kui palju raha sul on, vaid see, kas selle
hulk suureneb või väheneb. Eesti läheb praegu
majanduslikult üles, Argentiina alla.
Ühesonaga, nagu öeldud, BA on lootusetult vahva. Mis
edasi? Homme 20 tundi bussis istumist ja siis olen
siit edela suunas, Andide madalamas osas, pisikeses
linnakeses nimega San Martín de los Andes. Kirjutan
ilmselt nädala-kahe pärast.
Date: Fri, 11 Jan 2002 15:10:18 -0800 (PST)
Subject: San Martín de los Andes
Heips siis nüüd Argentiina lääneservalt. Kord seisin
juba üksildases kohas tõkkepuu ees, millel oli kiri
LIMITE INTERNACIONAL CHILE, kuid teisele poole lähen
alles homme-ülehomme.
Siiasõit oli silmiavav. 20-tunnine bussisõit,
1100km... iseenesest oli mugav, kuna buss oli selline
ülimugav ja pehmete istmetega (tunduvalt parematega
kui lennukis economy klassis). Olin palunud kohta akna
all, ja selle peale anti mulle pikema jututa teisel
korrusel koht number neli, mis, nagu mõistate, on
mitte ainult akna all, vaid ka otse teise korruse
tuuleklaasi taga. Ärkasin siis sellises kohas,
ümberringi pampad. Huvitav ja samas masendav. Oma
kõrgelt positsioonilt nägin oma 10 kilomeetri
kaugusele -- igal pool lõputu ühetaoline põõsastik.
Maastik on lainjas. Iga laine on altimeetri järgi
ca 100 meetrit kõrge, kuid umbes 5 kilomeetrit pikk. Ees
läheb sirge tee, millel on arvata iga 10 kilomeetri tagant
järsu kurvi liiklusmärk ja siis tuleb kuhugi poole
pöörang. Ja nii viissada kilomeetrit. Aeg-ajalt näitab
teeharul silt kuhugi "Cerro ..." (cerro = mägi), kuid
mingit mäge pole näha... muidugi on võimalik, et
silt näitab kuhugi sadade kilomeetrite taha.
San Martín asub vaid paarkümmend kilomeetrit pärast
sellise pampa lõppu. Nende paarikümne kilomeetri
jooksul moondub maastik "Argentiina Shveitsiks"
metsaste 2000m kõrguste mägedega ja nende vahel
asuvate 500m sügavuste järvedega. Neid järvi on sii
palju-palju, ja kohalik turismitööstus annab pooltele
asjadele (teed, hotellid, jne) nime Siete Lagos
(seitse järve).
Õnneks või kahjuks on matkamine Argetiinas üle
mõistuse populaarne. Isegi Buenos Aireses tavalist
mainstream-ajalehte lugedes sattusin (sise-)turismi
lehekülgedel Barilochet tutvustava artikli peale
(Bariloche on Arg siseturismilinn nr 1, siit ca 200km
kaugusel), kus pool artiklit räägiti matkamisest ja
piltidel olid ka seljakottidega tüübid. Ei tea kas
just selle tulemusena, aga igatahes on kahjuks
siinkandi rahvusparkides võetud tarvitusele sellised
meetmed, et telkida võib mõistagi ainult
spetskohtades ja nendesse spetskohtadesse viivad
autoteed. Mina olin üks vähestest, kes jalgsi kõndis,
ja rahvast oli igas telkimiskohas ca 10 telgi jagu.
Selle eest ma kohe Tshiili territooriumile tahangi
põgeneda.
Aga iseenesest oli Lago Queñi ääres vahva. Autoga saab
sinna ka, kuid peab 4wd olema, ja jõest peab ühes
kohas suutma läbi sõita. Jalakäijate jaoks oli sild;
see nägi välja peaaegu nagu need Tahkuna poolsaare
sillad Hiiumaal, koguni traadiga tugevdatud ka.
Astusin sillale; siis vaatasin alla ja taipasin, et
vesi on siin nii selge, et algul poolemeetriseks
arvatud vesi oli tegelikult paar meetrit sügav. Põhi
oli absoluutselt selgesti näha. Valisin silla asemel
madalast kohast läbi kahlamise. Ilusa Queñi järve
ääres telkisin päevake-kaks.
Queñi ümber kasvab quila-bambus. Sellel olevat
niisugune omadus, et üks taim kasvab paarkümmend
aastat, siis õitseb korra, ja kuivab ära ja viljad
kukuvad maha; kusjuures quila iseärasus on selles, et
ühe piirkonna taimedel on see tsükkel omavahel
sünkroonis. Praegu ongi see aeg, kui Queñi-äärsed
quila-tihnikud on kuivanud ja metsades nahistavad
rotid, kes on maiad quila viljade peale. Räägitakse,
et selline sünkroonis kasvamine on quila
olelusvõitluse osa -- nimelt soodustab tohutu hulk
korraga kuiva bambust metsatulekahjusid, see aga
puhastab ala quila vaenlastest -- suurematest puudest,
mis varjavad quila eest päikese. Pärast tulekahju
algab uus quila-tsükkel...
Tagasi San Martíni tulekul juhtus täiesti hämmastav
lugu... olles suurele teele kilomeetri kaugusel
Tshiili tõkkepuust välja matkanud, asusin autosid
ootama... keskpäev, päike lõõskab, varju pole
kusagil. Tee tolmab tohutult iga auto järel, aga autod
lähevad eranditult vales suunas. Peale tunnipikkust
lonkimist tuleb lõpuks üks autoke õiges suunas.
Peatuvad viisakalt ja näitavad, et neil on vaid pisike
kahe uksega auto ja tagaiste on kõik nende oma kola
täis. Ega midagi, naeratame ja soovime õnne, ja
lonkimine jätkub. Aga... paari minuti pärast tulevad
nad tagasi! Mõtlesid ümber ja seletavad, et ehk me
kuidagi ikka mahume. Korraldame siis laadungi ümber ja
ma saan koha tagaistmel, enda 17-kilone seljakott
süles. Vahvad inimesed. Paar Buenos Airesest, kes nagu
minagi siia järvede äärde puhkama tulid.
Nojah. Kui hästi läheb, olen paari päeva pärast
Tshiili poolel, Puyehue vulkaani otsas. Kirjutan vist
Osornost või Puerto Montt'ist ca 10 päeva pärast.
Date: Fri, 18 Jan 2002 09:17:11 -0800 (PST)
Subject: Tshiili
Esimene päev pärast viimase kirja saatmist oli
õige seiklusrikas. Algas see hommikul jooksmisega
mööda San Martini, et õigeks ajaks saada söödud,
raha vahetatud (esimest korda kursiga $100 --> 140
peesot!), ja bussi peale. Tunnike hiljem bussiga
järvede-küngaste maastikku pidi lõuna poole Villa La
Angosturasse (jep, tee nimega Siete Lagos). Seal
selgus, et buss Tshiili poole läheb täna küll, aga
kohad on kõik täis. Egas midagi, jälle hääletama.
Liiklust palju, aga keegi ei peatu. Juba kolmas kord
tuli oodata täpselt tund, et peatuks esimene auto --
suur veok, mis viis mind läbi algava vihma Samore
kuru alla Argentiina tollipunkti. Kaugemale ta ei
sõitnud. Piiriületus on iseenesest 25 km pikkune;
keskel on kuru, ja kummalgil pool 10-15 km kaugusel on
siis vastavalt Argentiina ja Tshiili ametnike postid.
Nende vahele jääb inimtühi ala. Veidi totakas oli
selles kontekstis kõndida seljakott seljas Argentiina
posti juurde, seletades, et soy un mochilero, no tengo
un vehiculo. Ilma vehiculota piiriületajad pole Samore
kurul eriti tavalised, arvestades, et teisele poole on
ju 25km ja see teine pool pannakse kinni kell 9 õhtul.
Aga mis teha, ja nii leidsingi sellesama päeva
pärastlõunal end seal kahe punkti vahel eikellegimaal
hääletamas... passis juba tempel, et Argentiinast
väljunud, kas ka õhtuks Tshiili tempel sinna kõrvale
saab, polnud kindel. Auto iga viie minuti tagant,
keegi ei peatu. Jala vantsima hakata eriti ei
huvitanud, sest kurul ja Tshiili pool paistis ilm
koledamaks minevat. Argentiina poole tibutamise asemel
oli kurul päris pilved ja mul polnud tahtmist selle
ilma sisse telkima jääda, juhul kui kella 9ni keegi
peale ei võta. (Muidugi on mõlemal poolel rahvuspark
ja telkimine idee poolest keelatud)
Pärast
traditsioonilist tundi peatus pisike pirukaauto.
Ainsal kahel istmel istusid isa ja poeg (ca 20-25
vanune), argentiinlased, kes olid parasjagu kolimas
poja elamist Tshiilisse, Puerto Varasesse. Taga oli
voodi ja muud mööblit. Mõned inimesed on siin ikka
toredad küll, kutsusid mind ette pojaga kahe peale
ühte istet jagama ja sõit jätkus. Kurul (1200m) oli
koerailm (pilve sees) ja üha hullemaks läks. Kui
jõudsime Tshiili tollipunktist paar kilomeetrit edasi
Anticurasse, kus ma plaani kohaselt oleks pidanud maha
minema ja Puyehue vulkaani poole kõmpima hakkama,
olime 250m kõrgusel, pilvest väljas, kuid sadu oli
nii tugev, et nähtavus üle 100 meetri polnud. Mingist
vulkaanist polnud lõhnagi.
Seisime siis seal paari
majakese kõrval, mis kujutavad endast Anticurat, ja
kutid seletavad, et pole midagi, sõida meiega koos
Osornosse või koguni Puerto Varasesse välja. Mida
rohkem ookeani poole (läände), seda vähemaks jäi vihma
ja seda tasasemaks muutus maastik. Oli kohe päris
Eesti tunne -- tasased kaskedega karjamaad
musta-valgekirju lehmadega, ilm vihmajärgselt värske
ja taevas kaks vikerkaart. Tund hiljem jõudsime
Osornosse ja lahkusin neist tüüpidest, pärast seda kui
nad olid naeratades tagasi lükanud ettepaneku neile
Osornos söök välja teha. Osorno on rahulik
Tartu-suurune linnake, kus öömaja vanapaar Sanchezi
juures maksab vaid 100 Eesti krooni. Voodid olid
suured ja pehmed ja seal siis päev lõppeski, esimest
korda Tshiilis.
Tshiili rahvas tundub selline loiu ja rahuliku loomuga
(seda rohkem kui Eestis), kontrast argentiinlastega on
täiesti olemas. Paljudel on nagu indiaani näojooni.
Kahe päeva pärast koitis Osornos hommik suure sinise
taevaga, milles polnud ühtegi pilve. Asusin tagasi
Anticura poole teele. Nüüd, selge ilmaga, tekkisid
sellele Eesti maastikule lehmade taha vulkaanid
valgete tippudega. Mõni oli selline eriti tore terav
koonus, nagu kuskilt multikast maha joonistatud.
Anticura oli kui ümber vahetatud, palav oli ja isegi
Puyehue vulkaan oli näha.
Rada viis üles läbi metsa. Palava ilma tõttu ilmusid
lõpuks välja siinse piirkonna nuhtlused - tábanod.
Need on sellised tohutud parmud, näevad välja ja
sumisevad nagu Eestis kimalased, ainult kaks korda
suuremad. Neid on matkajal päikesepaistes ümber terve
parv. Hammustavad valusasti. Kole elujõulised elukad,
ega ühe matsuga neid maha ei löö ja paljast
vehkimisest ära nad ei kohku. Kole-kole. Selgus
õnneks, et nende põhitegevus on su tüütamine oma
sumina ja su ümber saalimisega, asja juurde nad eriti
sageli ei asu, kuigi profülaktikat on vehkimise näol
ikka kasulik teha.
Esimene päev kulus minekuks üles laagrisse, mis asus
otse metsapiiril 1500 meetri kõrgusel. Vulkaan kõrgus
laagri kohal, koht oli ilus, ja seetõttu oli ka telke
oma kümme. Nende hulgas ka palju välismaalasi. Enne
seda ma kuigivõrd välismaalasi polnudki kohanud -- kui
välja arvata ameeriklane mu hotellis Buenos Aireses,
kes oli õnnelik, et leidis inglise keele oskaja,
kellele jahuda UFOdest, ja Nikola Tesla leiutisest,
mille abil saavat elektrit jumalamuidu maa seest,
ainult et government ja oil companies varjavat seda
meie eest; samuti kogu maakera katvast iidsest
tunnelite võrgust, millesse kuulub ka Atlantis.
Reisides kohtab tõesti huvitavaid inimesi!
Puyehue kraater oli 2240m kõrgusel, jääd täis, nii
umbes viiesaja-meetrise läbimõõduga. Kole tuuline oli,
ja vaade oli hea.
Platool püsis ilm pilvitu järgmised kolm päeva.
Allpool oli küll pilvkatet näha, aga üleval oli vaid
lõputu päike ja palavus lumelaikude ja kõrbedüünide
vahel. Kõik koosnes vulkaanilistest kivimitest, mida
aeg tasapisi liivaks jahvatas. Platoo oli arvata 10-15
kilomeetri laiune, üle selle minnes tuli ette nii
külmi kui kuumi allikaid, lund, ja maa-aluseid
ventiile, kust pidevalt suitsu ja väävlihaisu tuli.
Geisreid pidi ka olema, aga nende pursked olla harvad.
Teiselt poolt alla minek oli eriti lahe. Miskipärast
teised matkajad seda ei teinud, niisiis matkasin üksi
läbi vahva vihmametsa. Seda vihmametsa oli kümme
kilomeetrit, ja õige raja leidmine oli seal eluliselt
oluline, sest ilma rajata oleks matsheetegagi palju
päevi kulunud -- ja matsheetet mul teadagi polnud ka.
Alguses, üleval kõrbedüünide vahel, ei leidnudki ma
rada, ja seetõttu tuli teha üks raske ojaületus (30
minutit alla oja juurde, 20 minutit ületamiseks, 15
minutit teiselt poolt üles), mis tegi jalad märjaks ja
oleks peaaegu villid taldade alla tekitanud. Siis
leidsin raja ja asi läks lõbusaks. Alla, alla, alla
läbi tihedas metsas võimatult lookleva raja. Niimoodi
kogu päev. Mets pakkus varju, tábanoid polnud, ja tuju
oli hea. Ühes kohas oli isegi päris Himaalaja
vääriline vaade alla mitmesaja meetri sügavusel
lookleva Río Contrafuerte kuristikku. Vihmametsas oli
rada raske, mets tikkus kahelt poolt rajale peale,
puusadeni kanarbik, kõrge quila-bambus, okkalised
põõsad. Käed kriipisin ära. Eriline atraktsioon oli
iga paarisaja meetri järel üle raja kukkunud poole
meetri jämedused puutüved; see oli tõesti metsik koht.
Linde oli palju, aga loomi ei näinud, madusid ja
sisalikke ka mitte.
Nüüd olen siis ookeani lähedal Valdivias, kenas
läägesse idülli kalduvas linnakeseses, mis nimetab
ennast kultuuripealinnaks. Võib-olla ta seda ongi,
tänaval käib mingi triangel kogu aeg.
Lõuna-Ameerika on kohutavalt vaheldusrikas koht. Kõik
muu maailma looduse atraktsioonid on ühele
maailmajaole kokku pandud, mõnel pool ka ühte riiki.
Tshiili on üks sellise riigi kandidaat. Põhjas on
kõrvuti Atacama kõrb ja 4000m kõrgune Altiplano
kuumaastikud, keskel Vaikse ookeani äärne randadega
Eesti maastik, selle kõrval jälle kõrged Andid, lõuna
pool fjordid, Patagoonia, ja Tulemaa. Seda kõike ma
ära näha ei jõua, aga teen, mis suudan. Täna õhtul
põhja poole, pealinna Santiagosse, siis Atacama äärde
vaatama Valle de La Luna nimelist 2400m kõrgusel
asuvat looduse veidruste kogumikku. Lendamine on
kallis, katsun paar päeva bussis veeta.
Date: Fri, 25 Jan 2002 06:41:33 -0800 (PST)
Subject: Atacama ja Santiago
Atacama kõrbe kohal on alatine sinine taevas.
Järgmisi vihmatilku on oodata poole aasta pärast.
Kõrbe keskosa on veel kuivem, ta on nimelt koguni
maailma kõige kuivem paik, kus sademeid kondenseerub
udust 10mm aastas, ja iga 5-20 aasta tagant sajab
samapalju juurde ka. Pilvi küll tuntakse, kuid neid on
vähe ja nad on kaugel horisondil, nii et praktilist
kasu (varju) neist pole; minu peale ei langenud
Atacamas veedetud päevade jooksul kordagi pilve vari.
Kõrb on 1200 kilomeetri pikkune. Iga paarisaja
kilomeetri järel on kuskil pisike jõeke või oja, ja
selle ümber oaas, kus kasvavad ka puud. Oaase
ühendavad siis pikad autoteed, kus pole vahepeal
kuskil võimalik saada vett või bensiini.
Keskpäevapalavuses muutub asfalt eemal täiuslikuks
peegliks, millelt peegelduvad tagurpidi kõik
liiklusmärgid. Ka tavalise kõrbeliiva kohal peegeldab
õhk paremini kui Eestis suviti autotee. Siin veeauruta
õhus ei teki probleemi 50 kilomeetri kaugusele
nägemisega; kuid maapinna lähedal on palju tolmu, mis
paneb horisondi päikeses helendama. Selles
peegeldustega helendavas udus heiastuvad halvematel
hetkedel järved ja teed. Eemal olevad asjad ei paista
mitte sinakana, vaid pigem lillana; see on vist
veeauru vähesusest. Samas on päikeseloojangu
värvidemäng ikkagi tavaline sinise-punase-kollase
kombinatsioonidega, ainult puhtam ja selgem, sest
pilvi pole.
Tuul puhub päikese suunast; hommikul idast ja
õhtul läänest. Ööd on vaiksed ja mitte ka eriti
külmad, hoolimata sellest, et asume 2400m kõrgusel.
Eriti tuulised on soolaväljad. Suurim selline on
siinkandis 60 km pikkune Salar de Atacama, mida
ääristavad kõrged vulkaanid ja mille üksikutel
veeloikudel kõnnivad ringi flamingod. Selle servas on
oaas nimega San Pedro de Atacama, mille kohal kõrgub
5900m vulkaan Licancabur (pilt vasakul). Licancaburi taga on juba
Boliivia. San Pedros ehitatakse majad kividest ja
mudast. Elanikke on 900. Selles pärapõrgus peab
hostelit Sloveeniast pärit naine, kes töötas 90ndate
algul Ida-Euroopas giidina ja tunneb hästi ka
Tallinnat. Veider küll, kuid siin kohtas ta oma
tulevast meest ja jäigi San Pedrosse pidama.
Lääne poolt ääristavad Salar de Atacamat
Soola-Kordiljeerid (Cordillera de Sal); pisike madal
mäeahelik, mis tegelikult küll 100% soolast ei koosne,
aga suures osas küll. Sool krõmpsub jalge all ja
murdub suurte valgete lahmakatena kivipuruse pinnase
küljest lahti. Keset Soola-Kordiljeere on koht nimega
Valle de la Luna, kus on väikese soolajärve ümber koos
hulk fantastilisi kivist ja soolast moodustisi ja ka
paar 200 meetri kõrgust liivaluidet. Rikkusin
südamerahuga keeldu Valle de la Lunas telkida;
kuuvalgel paistis see paik veel veidram.
Nüüd olen juba tagasi Santiagos, Tshiili
viiemiljonilises pealinnas. Linn nagu linn ikka,
pärast Buenos Airest ta erilist muljet ei jätnud.
Aconcagua, kõrgeim mägi väljaspool Aasiat, on siit
vaid 50 kilomeetri kaugusel, kuid paks sudu varjab
kõik. Siiski ilmuvad mõnedel õhtutel kõrghoonete
kohale lumised mäed. Igatahes on tore olla tagasi
parasvöötmes.
Reklaamidest ja muusikavideotest selgub kohalik
iluideaal: heledate juustega tüdruk, kelle IQ on
blondiks saamise tulemusena jagunud mitte kahega nagu
anekdootides, vaid vähemalt neljaga. Miks nii, jääb
mulle mõistatuseks.
Muusika on siinmail hea. Tänaval ja isegi
metroojaamades kuuleb sageli sellist rocki/poppi, mis
mulle meeldib. Ehk ostan plaate ka.
Lähematel päevadel kavatsen pilgu peale visata
Valparaísole ja Viña del Mar'ile, mis on siinsamas
Santiago kõrval; siis hiljem tagasi lõunasse.
Date: Mon, 28 Jan 2002 09:36:57 -0800 (PST)
Subject: Mõned Tshiili linnad
Valparaíso: sadamalinn, kaotanud Panama kanali
avamisega peaaegu kogu oma hiilguse. Asub küngaste
jalamil, tasast maad ookeani ja küngaste vahel jätkub
kohati vaid paarsada meetrit. Päris huvitav linnake
mitmete veidrate vaatamisväärsustega, nagu näiteks
umbes viisteist 1880 aasta paiku ehitatud
eskalaatorit-kaldraudteed, mis soovijaid väikese
rahasumma eest sadakond meetrit mööda mäekülge üles
veavad (toimivad praegugi, lõbus naginate ja
kääksumistega sõit on).
Viña del Mar: Lõuna-Ameerika populaarsemaid
rannakuurorte. Rannalinnale kohaselt on tänavad laiad
ja päikest täis; palav ja ebamugav. Vaikne ookean on
siin soolane ja külm (ehk 18 kraadi). Rannad on
paksult inimesi täis, valdavalt pered väikeste
lastega. Ujuda keegi eriti ei viitsi, hullatakse
niisama surfilainetes. Peale minu viitsisid vaid
vähesed poideni ujuda. Laine on üsna tugev ka kaldast
eemal.
Puerto Montt: kalapüügi- ja turismilinn, pilvine,
meeste eelistatuim riideese on veekindel jope. See on
mu reisi senini kõige lõunapoolsem koht (kuigi vaid
100 km juba nähtud Osornost lõunas), ja muutus
võrreldes Santiago kandiga on tõesti tugev.
Vastupidiselt kõigile varasematele kohtadele on
siinmail targem kõndida tänava sellel küljel, kuhu
paistab päike.
Homme Chiloé saarele, sealt laevaga natuke edasi, siis
jälle maad mööda; lõpuks peaks ma lennukeid
kasutamata, maad-vett mööda, jõudma oma
põhjapoolseimast punktist (Atacama, 22 laiuskraad)
lõunapoolseimani (Río Gallegos, 51). Praegu Puerto
Montt'is, 41.
Date: Sat, 2 Feb 2002 07:19:10 -0800 (PST)
Subject: Chiloé
Chiloé on suur saar Tshiili keskosas Vaikse ookeani
rannikul. Tshiili elu-olu seisukohalt on ta provints,
ja klaasi-metalli-klantsvärki on vähe; aseaineks
kajakad ja kalapüük. Siseturism õitseb, ka
välismaalasi on veidike.
Kui Osorno kant meenutab Eestit, siis Chiloé on Eesti
saarte moodi. Eesti asjadele lisaks tulevad ookean,
meetrised sõnajalad vihmametsas, poolemeetrised
meduusid rannal, ja igas lahesopis mängivad delfiinid.
Mööda selliseid randu ja metsi Chiloé väheasustatud
läänerannikul kolasingi telgiga kolm päeva. Künka
otsast meretagust maad mitte ei paistnud.
Mingil veidral kombel saadab mind kogu aeg
ebameeldivalt pilvitu ilm. Käin sageli kohtades, kus
sadavat tuhandeid millimeetreid aastas, kuid mu telk
pidi alles üleeile öösel vastu võtma esimese kerge
paaritunnise vihma (sellise, nagu vihmad Eestis on).
Enamasti on pilved koos minu saabumisega varsti laiali
läinud.
Siit edasi võivad mu kirjadele pikad vahed jääda.
Lähen edasi mööda Carretera Austral'i, kesist teed,
mis on Tshiili Metsik Lõuna; kolmandik kogu maa
pindalast ja vaid 3% rahvastikust. Carretera Austral
on lõpetamata; tee kaob Puerto Yungay nimelises kohas
keset fjorde ja liustikke. Sealt edasi Tshiili
siseselt teid ei lähe, kaugematesse asundustesse
(Punta Arenas, Puerto Natales, Tulemaa) pääseb vaid
Argentiina kaudu, merd mööda, või lennates. Mina
Puerto Yungayni välja minna ei kavatse; homme laevaga
Chiloé'lt ära suurele maale Chaiténi kohal, ja siis
mööda Carretera Australi
Coyhaique nimelise linnani, sealt Argentiinasse ja
ikka edasi lõunasse Fitzroy poole. 19. veebruaril
lendan sealtkandist tagasi Buenos Airesesse.
Date: Tue, 5 Feb 2002 13:50:39 -0800 (PST)
Subject: Carretera Austral
Seljataga on 420 kilomeetrit kruusateed ja olen
Coyhaiques. Läbitud on suur ports Carretera Australist.
Kogu selle maantee piirkonnas, 1000x200 km alal, elab
vaid 80 tuhat inimest, neist pooled Coyhaiques. Siin
on poole Eesti suuruseid provintse, kus elab 488 või
375 vms elanikku ja mille administratiivne keskus on
kahesaja elanikuga küla, kuhu pääseb vaid lennuki või
laevaga.
Carretera Austral oli Pinocheti poolt algatatud
geopoliitiline projekt, eesmärgiks ühendada suur osa
maast teedega; muidu võtvat naabrid (Argentiina) need
maad ära. Räägitakse, et Argentiina geopoliitikud
suhtuvad samuti oma maa Tshiiliga piirnevatesse
aladesse. Tee-ehituse kulud olevat olnud tohutu
suured, sest maastik on raske ja inimtühi. Kust
elekter tuleb, seda ma ei tea; sidepidamieks on 150
elanikuga küladel kahemeetrise taldrikuga satilingid.
Seda kirja kirjutan ma läbi Coyhaique viiemeetrise
taldriku.
Aga maastik on samal ajal ilus. Ma ütleks, et
kõige ilusam piirkond, kuhu ma sellel reisil seni olen
sattunud. Mäed meenutavad juba pilte
Lõuna-Patagooniast oma 3000-meetriste
graniit-tornidega. Maa on puutumata ja öösel sõites
läbisime kümneid ja kümneid kilomeetreid liustike
vahel metsastes orgudes, kus pimeduse tulekul ei
süttinud ükski tuluke. Mäed on enamasti vaid
1000-2000m kõrgused, kuid liustikud laskuvad kohati
isegi orupõhjani, tunduvalt allapoole metsapiiri. Siit
veel 150km lõuna poole asub San Rafael, merepinnani
laskuvatest liustikest maailmas ekvaatorile lähim.
Reisimine on siin peaaegu sama lõbus kui Aasias --
bussidel tuleb ikka aeg-ajalt rattaid vahetada. Kahjuks
on erinevalt Aasiast transporti väga vähe; see tuleb
muidugi vähesest asustustihedusest. Hääletamine olevat
vaid kaks korda kiirem kui jala kõndimine -- see 420
km Chaiténist Coyhaiquesse hääletatavat ühe nädalaga.
Siia tuleks kunagi tagasi pöörduda oma transpordiga...
huvitavat värki jätkub Carretera Australi piirkonnas
nädalateks. Praegu aga lähen 4-5 päevaks telgiga
mägedesse ja pöördun siis tagasi Argentiinasse läbi
viiesaja elanikuga asunduste.
Tshiili asulad armastavad end reklaamida. Varem,
Panamerican Highwayl Santiagost lõunas, oli näiteks
teel silt "Lanco: värav lõunasse!". Sada meetrit edasi
juba uus silt: "Lanco -- teenuste linn!". Tõepoolest,
ega seal peale kahe bensiinijaama palju muud polnud.
Aga päris tõsilugu on see, et kobrulehed on siin
meetrised. Suurimad, mis näinud olen, olid sellised,
et kahe laiali käega mõõtu võtma ei ulatunud.
Sõnajalad on ainult veidi väiksemad.
Kliima on üldiselt meeldivalt jahe. Aga ilm sõltub
tugevalt asukohast. Ookeanirannikul Puerto Chacabucos
sadavat 4300mm ja "370 päeva aastas", kuid sada
kilomeetrit eemal Kindral Carrera järve ääres
kasvatatakse puuvilju, aastas tuleb 250mm sademeid ja
300 päikeselist päeva. Praegu asun nende kahe
vahepeal, aga sihtkoht Argentiina on teisel pool
Kindral Carrerat.
Date: Sun, 17 Feb 2002 11:41:14 -0800 (PST)
Subject: Cordillera Castillo ja Fitzroy ka
Viimati jäi jutt pooleli Coyhaiques, plaanidega mõneks
ajaks Cordillera Castillosse kaduda. Asi sai tehtud ja
paistab, et see jääb praeguse reisi tipuks. See paik
on metsik; seda rohkem kui enamik Himaalajast näiteks.
Kohalikke elanikke mägedes pole. All, madalamates
laiades orgudes on küll mõni pisike küla või estancia,
ja nende loomad viiakse ülespoole nõlvadele sööma,
kuid põhimõtteliselt erinevalt Himaalajast
külaelanikud kõrgemale poole ei tiku. Seetõttu on ka
teeradu vähe, ja need mis on, on vähe käidavad ja
sellised lõbusad. Ühes kohas oli paar kümnemeetrist
laskumist mööda praktiliselt vertikaalset rusuvoolu
jälge, mille tegid sellisel kujul läbitavaks vaid mõned
üksikud põõsatutid ja puukesed, mille küljes sai siis
rippuda ja järgmist jalatuge otsida. Teises kohas
lõppes rajakene kuuemeetrise müriseva jõe ääres
rusuvoolude vahel, ise vaatad kuidas üle saad. Kolme
põhilise matkapäeva jooksul kohtasin ühte inimhinge --
prantslast, kes käis üksi nagu minagi. Nagu päris,
eks? Ja selline marsruut oli LP "Trekking in ..."
raamatus kirjas, ilma mingite selgitusteta, mis
eristaksid teda näiteks teeviitadega Applepie
Highwayst Nepaalis. Tolle jõeületuse kohta oli öeldud
lakooniline "easily cross a river". Kõhe on üksi
astuda mägijõkke, teadmata selle sügavust; tegelikult
oli siiski LP'l õigus, sest vesi oli vaid natuke üle
põlve ja poolde jõkke ulatuv kuivanud puu pidas
survele vastu. LP oli ka muudes kohtades ebatäpne ja
see tõi kaasa pisikesi eksimisi ja ootamatusi, mis aga
teatavasti rikastavadki meie elupäevi. Veel üks
jõeületus oli tekstis ja kaardil mainimata, kuid
kahekümne minutiga leidsin tee kivilt kivile, nii et
jalad jäid seekord kuivaks.
Aga marsruut oli tõesti super. Kes oleks võinud
arvata, et siin, vaid 1000-2000m kõrgusel, kohtab
kivitornide, liustike ja jääkoskede vahel vaatepilte,
mis on ehk sama võimsad kui Grand Barrier
Annapurna-Himaalajas? Soovitan Cordillera Castillot
kõigile, keda ei hirmuta need asjaolud ja vajadus
kahes kohas 300-600 meetrit laskuda mööda järske
lahtistest kividest koosnevaid nõlvu.
Linde oli näha igasuguseid, kotkastest partideni;
öösel tuli kord keegi ka telgi juurde imeliku häälega
karjuma, ehk võis see mingi kakutaoline olevus olla.
Loomi ei näinud kahjuks ühtegi. Cordillera Castillo
pidi olema üks viimaseid kohti, kus leidub haruldasi
huemuleid; selline väike hirv, pildi peal hirmus kena.
Raamatus oli jälle naerukoht, marsruudi alguses
telkmiskoha juures olevat nimelt mõnikord huemuleid
näha. Telke oli seal jah mitu tükki, niisiis nägime
huemuleid telkide vahel jalutamas samapalju kui omi
kõrvu.
Lausa veider, kuidas maastik muutub selle 30-40
kilomeetri jooksul, mis lahutab Cerro Castillo
metsikuid kivitorne Kindral Carrera järvest. Järve
juures on maastik juba lainjam ja igavam, Argentiina
stepid on teisel pool kiviga visata. Niisiis, praamiga
üle järve Chile Chicosse, mis, nagu teadustab suur
ingliskeelne silt sadamas, on The Sun City (elanikke
on selles citys neli tuhandet). Too päev oli küll üks
neist kuuekümne viiest, mitte kolmesajast. Edasi üle
piiri Argentiinasse. Uskumatu piiriületus -- kutid ei
leidnud Estoniat oma kaustadest, ja niisiis saabus
riiki hapu näoga kodanik maalt nimega Rusia, koodiga
SOV!
Kuussada kilomeetrit kruusateid läbi steppide lõunasse
Fitzroy poole; 14 tundi, vastu tuli seitse autot ja
palju salku guanaco'sid ja ñandú'sid. Ñandu on suur
lennuvõimetu lind, jookseb inimeste eest hirmunult
mööda steppi. Guanaco on aga kaameli sugulane, selline
pika kaelaga, aga hirve mõõtu ja graatsiline, jookseb
galoppi. Ühes estancias oli paar kodustatud guanacot
ka -- kolearmsad loomad, pehmed ja karvased, suurte
mustade silmadega. Sõbralikud ja uudishimulikud.
Metsikud guanacod lasid endale ka paarikümne meetri
kaugusele; räägitakse, et lõuna pool, Tulemaal,
kardavad nad veel vähem.
Estanciaid leidus steppides seal, kus kasvas umbes
kümme puud; kuuesaja kilomeetri peale ehk kümme
estanciat. Igaüks valitses siis neid sadu
ruutkilomeetreid enda ümber, kus puid polnud. Maastik
lainjas, ilm väga tuuline.
Fitzroy kanti sattumine oli silmiavav; olin jõudnud
harjuda sellega, et senini oma reisil kuigi palju
turiste ei kohanud, v.a. San Pedro de Atacamas.
Fitzroy ümbrusesse tuleb iga päev paar bussitäit
turiste, nii põhjapoolkeralt kui ka
argentinosid-chilenosid. Matkamiseks pole eriti palju
võimalusi, kuna Parque Nacional Los Glaciares seab
rangeid piiranguid ja 4-5 päevaga näeb enamiku lubatud
aladest ära. Los Glaciares iseenesest kaitseb
Argentiina-poolset osa maakera "kolmandast poolusest",
suurest Patagoonia jäämaast, mis on paarsada
kilomeetrit pikk ja umbes 80 lai. Enamik kuulub
Tshiilile, kuid ka Argentiina jagu (Los Glaciares) on
pindalalt veerandi ulatuses liustikega kaetud. Selle
ala servas on siis paar muljetavaldavat kivitornide
kogumikku, mis koonduvad Fitzroy (3400m) ja Cerro
Torre ümber.
Fitzroyst kuulsin esimest korda umbes 15
aastat tagasi, kui nägin dokfilmi sellest mäest ja
poolakate ronimiskatsest. Seal väideti, et Fitzroy on
maailma kõige raskemini ronitav mägi, ja seda mitte
ronimistehniliste raskuste tõttu (75-90 kraadi
seintega kivitorn), vaid seetõttu, et Fitzroy seinadel
on vaid umbes 30 äikesevaba päeva aastas. See
äikesejutt võib ka õige olla, kuid ilm on siin niivõrd
lokaliseeritud, et kuigi telkisin 6 km kaugusel
Fitzroyst (mis, nagu teada, on väga lühike maa, eriti
kui kõrguste erinevus on 2600m), ei saanud äikest ega
midagi. Õhtul tõusis küll kõva tuul ja sadas;
Fitzroy oli muidugi pilves ja mürinat kostis sealt ka.
Hommikune vaatepilt Laguna de los Tres äärest oli
vaeva väärt -- 4 km Fitzroy seinast. Nagu
mega-turistikohtades tavaks, olime koos ühe sakslasega
ainsad kaks, kes nende bussitäite hulgast viitsisid
õigeks ajaks (päikesetõus) sinna minna. Paljud läksid
pärastlõunal ja ei tea siiamaani, millest nad ilma
jäid.
Ilm Fitzroy kandis on küll üpris kehva. Külm ja kõle
tuul. Kes tahab neid elemente trotsida, see võib paari
päevaga käia üle liustike ära ka kahel kurul Fitzroy
taga, kust olevat lai vaade teisele poole päris
suurtele jääväljadele.
Los Glaciares'i lõunaosas on veel muidki kuulsaid
kohti, eesotsas Perito Moreno liustikuga. See on
tõesti muljetavaldav nähtus -- üks väheseid liustikke,
mis on ka lähedalt vaadetes ilus, ja kohe väga. Perito
Moreno liustik laskub järve; mingit tavalist räpast
liustikusodi ega moreeni pole. Vertikaalne sein, mis
tõuseb järvest, on 50-60 meetri kõrgune ja mitu
kilomeetrit lai. Jää on ilusa sinaka varjundiga ja
kogu vaatepilt tõesti hea.
Nüüd olen Río Gallegoses ja ootan oma ülehomset lendu
Buenos Airesesse. Río Gallegos on saja tuhande
elanikuga bussipeatus, kus pole absoluutselt mitte
midagi teha. Homme katsun Atlandi rannikul käia, see
on 130 kilomeetri kaugusel, aga ehk õnnestub mingit
transporti leida.
Date: Tue, 19 Feb 2002 15:30:56 -0800 (PST)
Subject: Cabo Vírgenes
Eile oli mu viimane päev Patagoonias, ja see sai üpris
veider. Käisin nähtavasti ainsas kohas, mida Río
Gallegose ümbruses vaadata on -- Cabo Vírgenes ehk
Neitside neem. Nime kohta on muidugi Magalhaesi-aegne
legend, kuid seda pole mul senini õnnestunud teada
saada (mitte et ma eriti proovinud oleks). Kuna see on
ju Patagoonia, on vahemaad suured -- Cabo Vírgenes
asub Río Gallegosest 140 km kaugusel, on üsna
inimtühi, ja sinna saamine seega tõsine probleem.
Pärast terve päeva võtnud lootusetuid uurimisi,
telefonikõnesid, ja kauplemisi selgus, et ega ikka
muud reaalset võimalust pole kui üürida auto koos
juhiga. Leidsin, et kuna kõik ülejäänu on tänu
Argentiina peeso 2x kukkumisele nii odav (suhteline
mõiste muidugi), võin seda endale lubada ja plekkida
neile siis mujalt säästetud raha -- 1600 krooni
ringis. Ei tea nüüd, kas käik seda raha just väärt
oli, aga veider oli too koht küll.
Maastik seal on puudeta tasane stepp nagu igal pool
mujalgi. Neitseid seal neeme tipus ei leidu, kuid
see-eest on kümnete tuhandete kaupa pingviine. Pidi
olema suuruselt teine pingviinikoloonia
Lõuna-Ameerikas. Praegusel aastaajal on veel viimased
munad vaja ära haududa, ja seda mõned pingviinid
kanarbikutaoliste põõsaste all tegidki. Ülejäänud
passisid mere ääres või paterdasid niisama
rahulolevalt ringi. Pesad peavad põõsa all olema
sellepärast, et muidu söövad kajakad munad ära.
Selle kohta oli õpetlik silt ka, et missugune üks hea pesa
olema peab, aga see oli vist inimestele mõeldud, pingviinid
silti ei uurinud.
See neem on viimane mannermaa, mida Atlandi ookeanis
lõuna poole seilates näeb. Edasi on Magalhaesi väin ja
siis juba Tulemaa (mis iseenesest on saarestik, mitte
mandri osa). Neeme tipus on 1904 ehitatud majakas, mis
koguni külalisele näitamiseks käima pandi. Lambi
soojenemine pidi 20 minutit võtma. Alguses oli valgus
jah õige tuhm, aga varsti oli lambi kõrval seistes
ikka valus sisse vaadata. Lamp ja läätsekomplekt
pöörles ringi ja mürises. Ju pirn oli ikka uuem kui
1904, aga ülejäänu tundus sajandivanune küll.
Mis veel? Iga kümnekonna kilomeetri järel paistab Cabo
Vírgenese piirkonnas läikiv mahutite ja torude
rägastik, kus imetakse maa seest raha ehk gaasi.
Sildid on umbes et "Planta Condor 5", "Acceso privado
prohibido". Magalhaesi väinas on ka hulk Tshiili
platvorme -- ilmselt kah gaas või hoopis nafta.
Nüüd olen juba Buenos Aireses ja varsti Tallinnas.
Return to my homepage