Garhwal, Kumaon & Nepal

If you don't read Estonian, the photos are your only hope.

Siin on mu India ja Nepaali Himaalaja reisikirjad 2001. aasta kevadsuvest, saadetud netikohvikutest ja muudest säärastest kohtadest. Onnike sellel pildil oli mu koduks ühel ilusal kevadhommikul Garhwalis. 
14.mai 2001
Olles Kopenhaageni lennujaamas Tanel Padarit kättpidi õnnitlenud, jõudsin kenasti Delhisse ka. Ilmaga on tasandiku mõttes väga vedanud, hommikul oli koguni vaid 35 kraadi. Asjaajamised on enam-vähem sujunud ja hea õnne korral asun mõne tunni pärast eelmägede poole teele. Delhi rahvas on kuidagi loiu olemisega, ilmselt palavusest. Võõramaalasi on vähe näha. 
24.mai 2001
Käisin siis ära Milami liustikul. Liustik ise erilist muljet ei jätnud -- suured moreenihunnikud ja kehv ilm. Aga Johari org Gori Ganga jõe ümber oli fantastiline -- tohutult järsud kaldad, kohati 500m kõrgused vertikaalsed kaljud jõest tõusmas, 10m kõrgused kivimürakad jões lebamas, ja kogu selline kuristik jätkub ca 30km pikkuselt. Sellise kuristikuga lõikabki siis Gori Ganga läbi Himaalaja peaaheliku (mis on umbes 50km lai). Sai siis müriseva jõe kõrval bambushütikestes mitu mõnusat päeva veedetud. Ülalpool, pärast peaahelikku, muutus maastik kuivaks ja üsna elutuks, nagu pidigi (peaahelik blokeerib lõunast tulevad mussoonivihmad), ja org muutus laiemaks. Kogu seal oldud nädala jooksul nägin kokku kahte valgete matkapunti ja 2-3 india oma ka.

Johari org on praegu üsna inimtühi. Vanasti oli see tähtis kaubatee India ja Tiibeti vahel, kuid 1962 aasta jamade tagajärjena pandi piirid kinni. Külad oru ülemises otsas kaotasid mõtte, inimesed kolisid allapoole, ja praegu on järel vaid lagunevad kummituskülad koos mõne üksiku inimese ja öömajakohaga.

Piiri valvab ITBP -- Indo-Tibetan Border Police. Hambuni relvastatud kamp. Igaühel on alati automaat seljas. Mõni neist on silmanähtavalt islami usku, ja näeb välja nagu perfektne "islamiäärmuslane" -- ha ha ;-) Sõin nende põhitugipunktis 3400m kõrgusel ka granaadikasti peal riisi. Tohutult sõbralikud ja ulja jutuga inimesed. Totakas india bürokraatia jouab ka siia: Milamis kirjutasid nad üles mu fotoka seerianumbri -- mis otstarbel, see jäi mulle hämaraks. Laagrit muidugi pildistada ei tohtinud.

Aga kehv oli asja juures see, et mu toidustrateegia (mitte midagi ise kaasas kanda, kõike saada kohapealt) ei toiminud. Kohapealt saab ainult riisi, chapatit, ja küpsiseid. Pesemist eriti ei tunta. Lusikat ulatades pühitakse see vastu oma räpaseid pükse "puhtaks". Toidusse lisavad maitset juuksekarvad ja muu solk. Esimesel päeval sain diarröa ja sestpeale kutsusin seda toitu hellitavalt riisisitaks. Niisiis maksis kätte mu viitsimatus Merimetsast ciprofloxacini retsepti nõutamas kaia -- ilma selleta olid esimesed päevad kehvad küll. Õnneks oli mul palaviku vastu paracetamoli, seega vähemalt palavikku hoidsin kontrolli all. 3300m kõrgusel kohatud Lõuna-Aafrika pundilt sain ka norfloxacini (sama mõju mis ciprol), see mõjus for practical purposes silmapilkselt, täpselt nagu ciprofloxacin Kambodzhas. Aga riisisitta enam ikkagi eriti süüa ei tahtnud, ja seega võtsin tohutult palju kaalus alla. Kaalunud pole, kuid oletan, et 10 kilo ühe nädalaga.

Siin Almoras saan muidugi süüa küll. Paar tänavat edasi on ka rida kaupmehi, kes müüvad kuivatatud puuvilja, pähkleid jne. Niisiis plaanin järgmise matka (Kuari kuru) jaoks peaaegu kogu toitu kaasas kanda. 5 päevaks peaks jätkuma küll. Seal on ka külad täiesti toimivad, nii et kohapealt peaks saama osta ka värskeid puuvilju.

Samuti on mul tekkinud mõte veeta oma reisi teine pool (peale Kuari kuru) Nepaalis. Mussoonivihmades Kathmandu tundub praegu terendavat lausa igavese õnne linnana. Seal saab hasti süüa ka. Ja praegune aastaaeg olevat väga hea selleks, et kaia 5000m+ kõrguse Tilicho järve ääres.

Soe on. Temperatuurivahe märtsi- ja aprillikuuga võrreldes on umbes 800m -- s.t. siin 3300m kõrgusel on umbes sama soe kui tookord Nepaalis 2500m peal (saan külmetamata magada kütmata tuult läbilaskvas majas oma magamiskotis, seljas T-särk ja voib-olla ka kampsun). 
25.mai 2001
Johari orus oli pilvine, ja seetõttu oli mägesid vähe näha. Neist suurimat, Nanda Devit (7800+m), ikka nägin. Milami liustiku ümber on veel terve hulk seitsmetuhandelisi, kuid nägin neist vaid mõnda üksikut, kuigi olin nende tippudest 10-15km kaugusel. Siit Almorast 1650m kõrguselt pole muidugi mitte midagi näha -- ilm on mussoonieelselt kole hägune, nähtavus alla 10km. Nanda Devi on siit vist ainult 70km kaugusel ja postkaartide järgi otsustades on ta siit selge ilmaga oktoobris väga hästi näha. Aga praegu on isegi taevas peaaegu valge, mitte sinine.

Veider on, et siin Indias kipub olema madalamatel kõrgustel sama vahva, kui Nepaalis kõrgemal oleks. Johari org oli 2000m peal sama karm ja suud ammuli ajav kui Nepaalis midagi 3000m peal.

ITBP'st. Kes tahab teada, milliste juhuste jaoks nad nii kõvasti relvastatud on, see toksigu mõnesse otsingumootorisse sisse sõnad "Siachen glacier war", "India" ja "Pakistan".

Homme lähen edasi Kausanisse. 
5.juuni 2001
Veetsin jälle mõne nädala mägedes. Üldiselt vahva, segama kippus vaid (ilmselt praegusele aastaajale omane) pilvine ilm. Lumiseid mägesid oli üsna harva näha, enamasti olid nad pilve sees. Aga see selleks, kena oli ikkagi.

Sain veel mõningaid elamusi india dzhiipidega liiklemise vallast. Kõige kehvemasse Mahindra Commanderisse (tehtud kuueistmeliseks) mahutatakse tavaliselt 14 inimest; suurematesse Mahindra mudelitesse ja ka TATA Spacio nimelisse veidi viisakamasse sõiduriista pannakse tavaliselt 16. Esireas on koos juhiga neli inimest, juht istub mõnikord vaid ühe kintsuga istmel; järgmises reas on samuti neli, ja taga istuvad külgedel nägudega vastastikku umbes 3+3 inimest. Lisaks on veel pardal 2-3 sülelast. See annab siis kokku 16 või nii. Pluss pakid loomulikult. Saab minna veel natuke kaugemale, pannes ühe või kaks kutti taha pulgale istuma, või siis dzhiibi taga katusest kinni hoides püsti seisma, või siis hoopis katusele. Minu osalusel on seni suurim skoor olnud 18.

Kui juhil hea tuju on, siis pannakse mängima ka india muusika (energiline kriiskamine). Lood on sageli samad -- tundub, et kasutatakse vaid 5-6 erinevat kassetti. Üks eriti sobilik lugu on miski meestepundi esituses, selline, et üks kutt laulab eriti karmi tooniga soolot, ja taustaks on väike meeskoor, kes ülitempokalt ja ülienergiliselt skandeerib HA! HA! HA! HA! Sellega samas rütmis teeb miski instrument tuhmi kolksu: HA! (kolks) HA! (kolks) HA! (kolks) jne. Ainult hästi kiires tempos. Mägiteedel hüppav ja kargav 16 inimesega dzhiip tekitab sellise muusikataustaga hirmus totra ja naljaka meeleolu.

Ühel päeval kulus 9 dzhiipi selleks, et jõuda väikesesse mägikülasse tavalise nimega Ghat. Seal lõpeb tee ja algab kena marsruut, mis kulmineerub Kuari kuru ületamisega. Kurult olevat väga hea vaade Nanda Devi Sanctuary nimelisele alale, kus on mitukümmend 6000m+ tippu tihedasti koos. Eks vist oktoobris pärast mussooni selline vaade tõesti on, ma usun seda küll. Ööbisin puha tasuta koolimajades ja poolmahajäetud karjusehüttides. Rada läks üle mitme oru ja väiksema mäeharja, enne kui jõudsin Sutoli nimelisele mägiaasale 3000m kõrgusel (vt pilt selle loo alguses). Ilus koht, kust Kuari kuru üle oru kohe näha oli. Kõigepealt oli minust veidi kõrgemal üle oru näha üks teine aasake (Dakwani, 3300m), ja selle kohal kuru (3600m). Sutolis polnud peale minu ühtegi inimest; valisin endale parima hüti, pühkisin selle puhtaks, ja seadsin ennast sisse. Jõudsin seda teha just enne vihma algust. Ennäe, katus pidas isegi vett. Öösel oli äike päris võimas. Hea, et Sutoli on mäeharjast 50-100m madalamal.

Järgmisel päeval mõtlesin minna Dakwanini; seal pidi olema korralik ööbimiseks sobiv koobas ja vist ka hütid. Oru ületamine oli vaevaline; leidsin ühe koopa 200 vertikaalset meetrit allpool Dakwanit, kuid oletasin, et see pole see ja vaja ikka Dakwanisse minna. Sinna jõudsin pärastlõunal. Vahepeal läks ilm jälle kehvaks, Dakwani oli pilve sees, nähtavus kehv ja kõik maailm märg. Dakwanis polnud mingit koobast, seega see 200m varem olnu oligi õige koobas olnud. Väljavaade sinna pilve sisse ööbima jääda ei veedelnud mind eriti, ja karjuste hämmastuseks teatasin, et kavatsen kohe üle kuru minna ja õhtuks Aulisse jõuda. Auli asub vähemalt 1000m kurust allpool ja tee sinna on paras ports. Karjused olid väga skeptiliste nägudega, kuid peagi selgus, et mõned neist kavatsevad ise sedasama teha.

Niisiis valmistusin kiirelt viimaseks pingutuseks, jope selga, soe müts pähe, ja tee peal järamiseks kuivatatud puuvilja taskusse. Hakkasime siis koos minema. Nende koormaid kandsid muidugi eeslid... Peagi selgus, et üle vihmast libedate rusukallete kurule ronimises oli kandamiga minu kiirus umbes võrdne ühe nende pakita vanamehe kiirusega. Pakkideta noorte kuttidega me sammu pidada mingist hetkest enam ei tahtnud. Niisiis rassisimegi kahekesi kurule. Vanamees oli veider, miskipärast ei mahtunud talle pähe, et mu hindi keele oskus on ülimalt piiratud, ja seega ta jahus kogu aeg midagi. Egas miskit, seltsis segasem. Kurul tahtis ta veel, et ma temast pilti ka teeksin. Teisele poole laskumist alustades selgus muidugi, et allapoole minnes olen ma temast tunduvalt kiirem; niisiis jätkasin üksi. Kuulsin, et Auli olevat liiga kaugel (tagasivaates kahtlen selles) ja järgisin soovitust minna hoopis harurada mööda Tapovani. See oleks kõik lõbus olnud, kuid mulle ei koorunud tol hetkel teadmine, et Auli on kõrgel mäeküljel 2700m kõrgusel, Tapovan aga oru põhjas jõe ääres. Kaarti ma kahjuks ei taibanud tol hetkel vaadata. Niisiis osutuski "1000m" laskumine veidi pikemaks kui arvasin. Aga nüüd on vähemalt üks isiklik rekord tehtud: ühe päevaga 1250m üles ja 2275m alla... imede ime, kuid põlved pidasid vastu. Tundub, et mul on selle põlveliigese põletiku vastu mingi immuunsus tekkinud.

Pärast Kuari kuru liikusin edasi Joshimathi ja sealt kohta nimega Valley of Flowers. Tee selle raja alguseni läheb mööda Joshimathi-Badrinathi maanteed. See maantee on omaette vaatamisväärsus; Badrinath on üks hindude palverännusihtpunkte, ja inimesi voorib sinna suvekuudel meeletult. Kogu Joshimath on täis palverändureid. Tee on... karm. Normiks on vertikaalsed kaljuseinad, mis tõusevad jõest 500m kõrgusele. Sellistele seintele on uuristatud ca 60km pikkune tee (ilmselt lõhatud). Kuna tee on kitsas, on sisse seatud omapärane liikluskord. Kõigile jagatakse kätte roosad bukletid suurte kirjadega: UTTARANCHAL POLICE. CONCERNED ABOUT YOUR SAFE JOURNEY IN OUR STATE! Edasi seletatakse, et kehtib "gate system". Teekond Badrinathi kestab umbes poolteist tundi; et vältida kokkupõrkeid kitsal teel, lastakse asfaldile vaheldumisi üks ja teine suund. Kella järgi: esimene Joshimath->Badrinath gate on kell 6:30 hommikul. Värav on lahti 15 minutit; selle jooksul lastakse esimene autorong minema. Pooleteist tunniga sõidavad need Badrinathi, ja siis kell 8:00 lastakse Badrinathis teistpidine rong tulema. Ja nii vaheldumisi kogu päeva. YOUR FRIEND UTTARANCHAL POLICE WISHES YOU A HAPPY SAFE JOURNEY! BORDER ROADS -- IN THE SERVICE OF THE NATION. Muidugi ei tähenda se, et süsteem kenasti toimiks. See on ju ikkagi India. Teel kurvides kumme vilistav ja HA! HA! HA! karjuv dzhiip kohtab ikka pärast järjekordset kurvi fanatismist põlevate silmadega paljasjalgset hindu sadhut, kes tatsab uljalt keset teed Badrinathi poole, lükates enda ees käru koos oma (ilmselt jalgadeta) kaaslasega. Dzhiibijuhtidel on kiire reaktsioon, niisiis möödume neist peaaegu ohutult. Sadhu lehvitab meile rõõmsalt järele.

Mina sõitsin vaid 10km oma raja alguseni; Badrinathis ma ei käinud. Koos minuga tulid sikhid, kelle palverändude sihtpunkt asub veidi eemal -- 4300m kõrgusel mägedes järve ääres, kohas nimega Hemkunt Sahib. Mul oli nendega osaliselt sama tee -- 1200m ülesse Ghangariasse. Eksimist karta pole, kuna sikhe voorib sinna umbes 300-500 tükki päevas. (hindude voolu Badrinathi võib julgelt 10x suuremaks arvata). Ghangaria on kena väike sikhide asula 3000m kõrgusel jõekuristike ja imeilusate metsade keskel. Sikhide seltskond meeldis mulle väga. Hindude fanatismi nendest ei paistnud. Meestel sikhi turbanid peas, silmis intelligentne pilk, näha et keskmisest tunduvalt haritumad inimesed. Puhtust peavad ka. Lahedad ja lahked tüübid. Ghangarias oli peale minu veel 1-2 valget ja ca 500 sikhi. Nad kõik on tulnud siia Hemkunt Sahibi pärast; vaid mina olin järgmisel päeval ainus inimene kõrvalorus (Valley of Flowers).

Lilli oli seal oodatult vähe, sest vihmad pole veel päriselt alanud. Aga oli ikka, ja samuti ohtralt omapäraseid linde, kes kohati suisa raja kõrvalt lendu tõusid. Suuremaid loomi kahjuks ei näinud. Orupõhi on 3400m kõrgusel ja seda ümbritsevad 6000m kõrgused mäed. Osasid mägesid oli isegi näha. Tegemist on liustikuoruga (nagu Langtang Nepaalis), ja org lõpebki liustikumoreeni kuhilatega nagu peabki.

Lahkusin kenade sikhide seltskonnast ja istusin 18 tundi järjest bussides, jõudmaks räpasesse Delhisse 470km kaugusel. Taskus on lennukipilet Kathmandusse, takso lennujaama saabub tunni aja pärast. Seal on praegu kuuldavasti ärevad ajad, üks prints tappis mõne päeva eest pool oma kuninglikku perekonda; 72 tunni jooksul vahetus kolm kuningat, protesteeriva rahva ja politsei kokkupõrgetes sai eile surma veel 10-20 inimest. Tänaste ajalehtede teateil kehtis kuni täna hommikuni Kathmandus liikumiskeeld, loodetavasti õhtul lennujaamast linna ikka saan. Eks näis, seal kuulen asjast lähemalt ja kirjutan teilegi. 
6.juuni 2001
Jätkan sealt, kust eile lõpetasin: lennujaama takso poole tunni pärast ukse ees. Lennujaamani jõudsin küll õnnelikult, ja kohtusin seal ka nende umbes 10 (kahe lennu peale kokku) inimesega, kes samuti samal õhtul Royal Nepaliga Kathmandusse saada tahtsid; kuid teadagi jäeti mõlemad lennud ära. Väidetavalt oli põhjuseks reisijate vähesus, kuid samuti räägiti, et samamoodi seisavad asfaldil ka lennukid Bangkokis ja Dhakas. Õhtul olevat ju ikkagi veel komandanditund olnud, nii et ilmselt oligi see tegelikuks põhjuseks.

Sain oodates kokku ühe vahva Kathmandu poisiga, kes Delhis arhitektuuri õpib, ja ta jutustas mulle paljugi mida ma varem asja kohta ei teadnud.

Royal Nepal pani meid ööseks vingesse hotelli ja lubas, et homme hommikul lend toimub. Lubadus pidas vett; pärast kahetunnist viivitust startisid Kathmandu poole kaks Royal Nepali 757't ja üks Indian Airlinesi Airbus.

Niisiis olen leinavas Kathmandus. Praegu komandanditundi ei ole, kuid peaaegu kõik ärid on leina märgiks suletud. Uus komandanditund võivat igal hetkel tulla -- väidetavalt 15-30 minutise etteteatamisega. Valitsus andis juba politseile õiguse komandanditunni ajal arreteerimise asemel tulistada. Olen Freak Streetil, Durbar Square kõrval, niisiis üsna rahutuste tulipunktis (pooled lehepildid protesteerijatest ja politseivägivallast on võetud kas siin või siis 300m kaugusel New Roadil). Praegu on kõik rahulik, kuigi muidugi loid, sest ärisid täis New Road on välja surnud.

Nüüd asja juurde... enamikku sellest te ilmselt juba teate, kuid igaks juhuks räägin ikka. 
Maila Moor wrote:
> Kui ma siin Tallinnas oma kodus laupäeva õhtul
> kujutan endale ette kuidas just praegu põlevad
> Pashupatinathis kuninga ja kuninganna tuleriidad,
> siis ma olen kuidagi jahmunud või segaduses või
> ma ei tea isegi mis. Kujutleda kuidas
> matuserongkäik läks läbi Thameli ja sajad tuhanded
> inimesed saatsid seda....
> 
> Ma muidugi ei tea eriti selle maa poliitikast ega
> sellest kuidas inimesed oma kuningasse suhtusid. 
> Millegipärast kujutan ma ette, et nad on nagu
> lapsed, kelle vanemad on tapetud!?
Jah, täpselt samu sõnu kasutas too üliõpilane. Ka tema tahtis kiiresti Kathmandusse pääseda, et Pashupatinathis olla, kuid eksamid Delhis segasid. Muuseas rääkisin talle veel Lennart Merist, Estonia põhjaminekust, ja 1991. aasta putshist.

Kathmandu sündmuste ametlikke versioone -- prints Dipendra tappis põhjusel, et vanemad ei lubanud tal abielluda (kuningannale olid astroloogid kuulutanud, et Dipendra ei tohi abielluda enne 35ndat eluaastat), või siis et see oli õnnetus relvaga -- ei usu siin mitte keegi. Ainsad kaks Shah'i dünastia ellu jäänud meesliiget (uus kuningas Gyanendra ja tema poeg) on skandaalse kuulsuse ja kuritegeliku minevikuga. Mõlemad on olnud segatud uimastiärisse, ja üks neist vist ka tapmistesse! Poja kohta teadvat seda kõik, Gyanendra kohta aga vähem inimesi. Nemad kaks (pluss opositsioonipartei) olid ainsad, kellele juhtunust kasu vois tõusta. Nüüd siis määras Gyanendra asja uurima komisjoni, kuid kahjuks on komisjoni liikmed tema sõbrad ning rahvas ei usu nende erapooletusse. Rahvas kahtlustab, et Gyanendra ja tema poeg ongi mõrvarid ja rahutused on seega ilmsed. Muuseas räägitakse tänaval, et Dipendra suri kuulist selga -- mõnevõrra omapärane inimese kohta, kes väidetavalt pärast muu seltskonna tapmist endale otsa peale tahab teha.

Mis edasi? Nepaal ei ole ilmselgelt heades kätes. Alates 1990 aastast ei ole kuningal küll enam eriti suurt võimu (rahva survel loobus kuningas tollal otsesest võimust demokraatia kasuks, jäädes suuresti esindusrolli nagu meil president -- kuigi muidugi Birendra roll rahva jaoks oli palju suurem kui meil Meri). Kuid poiss rääkis, et on suur oht, et Gyanendra kaugem eesmärk on täismonarhia taaskehtestamine (monarh oleks loomulikult tema ise). Alguses teeb taltsast nägu, aga paari aasta pärast pärast hakkab ora ajama (väga läbi lillede vihjas sellele ka tänane Kathmandu Post). Rahva demokraatia vastu üleskeeramine ei oleks väga raske, sest valitsus ja parteid on siin korrumpeerunud ja veel rohkem ainult enda huvisid taga ajavad kui mujal maailmas. Kuuldavasti ostetakse mägikülades harimata inimestelt hääli riisikottide eest, ja praegu on mõlemad parteid segatud korruptsiooniafääri uute lennukite liisimise asjus. Ka opositsioonipartei on praegu osalt rahva poolele asunud, kuid nii poiss kui Post arvavad, et nad teevad seda puhtalt enda huvides, et võimuparteid mustata ja lahti kangutada. Opositsioonipartei on iseenesest NCP-UML (C nagu Communist ja M nagu Marxist). Demokraatia ei tööta siin praegu hästi, ja rahvas eelistaks praegu hea kuningaga (mitte Gyanendraga) monarhiat.

Gyanendra enda või tema poja mingisugune surm ei lahendaks suures plaanis ka midagi -- Shahi dünastia lõpeks, kuid valitsus jääks ikka kehvaks.

Niisiis häid variante palju pole. Poiss ei pidanud demonstrantide võitu eriti tõenäoliseks, arvates, et valitsus võib lõpmatuseni komandanditunde teha. Samuti võib kuningas läbi parlamendi teatud seaduslikus skeemis välja kuulutada erakorralise olukorra, kus võim läheb tema kätte.

Poiss pakkus mingi positiivse arenguvõimalusena rahvusvahelist komisjoni, ja võib-olla midagi sellist ongi võimalik. ÜRO ja NGOde kohalolek on siin muidugi suur. Kuid ma küll kardan, et ÜRO võtaks initsiatiivi küll alles siis, kui tema rahuvalvet vaja oleks, ja ka siis oleks nende mandaat vaid tõepoolest rahuvalve, mitte poliitiline sekkumine a la CIA kunagine tegevus Laoses, Kolumbias, Kuubas jne.

Kathmandu Posti juhtkiri oli siiski lootusrikas ja tundus uurimiskomisjoni usaldavat ja uskuvat Gyanendra sõnu Birendra poliitika jätkamisest.

Jään siia ilmselt vähemalt mõneks päevaks ja kirjutan, kui midagi uut on.

Muidu on Indiast tulles ikka shokk suur. Jessas. Veendusin jälle omaenda kunagi kellegile öeldud lauses, et Kathmandu lõhnab, India haiseb. Ja Nepaal võib olla kohati kasimata, kuid India on räpane. Ja toit on siin, hmm, hea. No on siin hea olla. Mitte ei saa aru, kuidas nii intelligentsetel ja ausatel inimestel enda keskelt sellised poliitikud tekkinud on. 
6.juuni 2001
Kahjuks hakkavad toimuma kõik loogilised musta stsenaariumi sammud: eile asus valitsus piirama pressivabadust, arreteerides Kantipur Publicationsi kolm juhtivtöötajat selle eest, et eile ilmus Nepaali loetavaimas ajalehes Kantipur üks maoistide liidri artikkel, kus ta kahtlustas vandenõud ja nimetas asjaosalistena valitsust ja ka Indiat. Kantipur on mõistagi nepaalikeelne väljaanne, ja mul pole õnnestunud veel artikli tõlget saada. Sama firma poolt välja antavas ingliskeelses Kathmandu Postis kahjuks seda artiklit polnud, vaid tänases oli väike nupuke.

Eile unustasin saatmata artikli valitsuse ajalehest The Rising Nepal: 
Govt alerts people agaist rumours

Kathmandu, June 5 (RSS):
His Majesty's Government has requested the people not
to get carried away by fictitious and concocted rumours
without knowing the truth and realities from the
sectors concerned as various baseless rumours are
being spread currently with the intention of
disrupting law and order by misleading people at a
time when the nation is gripped by a big tragedy.

According to the Home Ministry, at present when the
entire nation is grief-stricken due to recent
unprecedented and unexpected incidents, some elements
are out to fulfill their niggardly vested interests by
spreading ill intended and baseless propaganda like
poisoning of milk and drinking water at their very
sources, and disappearance of certain persons.

This is nothing but an ill intention of making the
present situation all the more sensitive, the Home
Ministry said, His Majesty's Government is ever alert
to protect the people's lives and property, and ensure
public health and interest.

The Ministry has also requested one and all to report
to the Home Ministry through phone numbers 226044 and
225698 if they hear any baseless and fictitious
rumours.
Eile oli Kathmandus rahulik, mingeid meeleavaldusi ei toimunud. Valitsus kehtestas igaks juhuks ikkagi ööseks komandanditunni (mina juba magasin siis). 
22.juuni 2001
Käisin siis vahepeal 5000m kõrgusel Tilicho järve ääres, mida nimetatakse maailma kõrgeimaks järveks (kõrgemal kui geograafiatundidest meenuv Titicaca järv Lõuna-Ameerikas).

Tee sinna läheb mööda Applepie Highwayd ehk ümber-Annapurna rada. Hooajal (okt-nov, märts-aprill) liigub mööda seda rada umbes 200 valget matkaselli päevas, ja külarestoranide menüü on siis vastavalt turuseadustele nii tsiviliseerituks arenenud, et häbistav nimi Applepie Highway on täiesti ära teenitud.

Aga praegu, juunis, pole Nepaalis õunaaeg. Samuti pole ka matkahooaeg, ja saan rõõmsalt kuulutada, et käisin Applepie Highwayl ja nägin 2 nädala jooksul vaid 4-5 valgete punti. Oli mitmeid päevi, kus ei näinud ühtegi valget, ja seisukord hotellides meenutas hoopis läinud sügise Birmat -- olin alati ainuke klient hotellis. Põhjus, miks teisi valgeid polnud, oli lähenev mussoon koos oma Eesti mõistes meeletute vihmadega. Kuid sel aastal juhtus nii, et mussoon jäi umbes 10 päeva hiljaks ja seega ajastasin ma oma käigu (teadmatult) väga hästi. Ka oli nüüd suvel väga soe: alles 3500-st meetrist kõrgemal muutusid ööd jahedaks ja tuli pugeda magamiskoti sisse, selle asemel et kott lahtiselt tekina enda peale laotada. Kahjuks on sellel medalil ka teine külg, nimelt oli 2000-st meetrist madalamal päikesega võimatult palav.

Rada Tilichoni läheb mööda Marsyangdi jõe orgu. Lähim autotee on Besisaharis 760m kõrgusel, ja seal peatubki buss pärast seitsmetunnist sõitu Kathmandust. Besisahari ümber on mäed sellised laugevõitu ja muidu väetid, meenutades pigem Kesk-Euroopat või Kagu-Aasiat, mitte Himaalajat. 760m merepinnast tähendab ka keskpäeval parajat palavust, mille muudab päris piinaks asjaolu, et sa pead tassima 10-kilost seljakotti päikesepaistes mägedest üles-alla. Niisiis möödusid esimesed kaks päeva veidi igavalt, kuid neelasin selle alla, sest ega ma ei oodanudki nädalasest ülesmarsist midagi rohkemat -- silme ees terendas vaid Tilicho.

Olukord muutus 1300m kõrgusel Jagati-nimelise külakese kandis. Mäed muutusid järsemaks ja Marsyangdi ümber tekkis koguni midagi kuristiku taolist, vist vingeimad vertikaalsed kaljud, mis ma Nepaali jõeorgudes seni näinud olen (jäädes siiski alla Gori Ganga kuristikele India Himaalajas). Rada väänles pidevalt üles-alla, katsudes vältida järskudel nõlvadel maalihetest paljaks pühitud kuumaastikke. Järsud mäed ja ümbritsev mets aitasid keskpäevast päikest vältida ja see leevendas ka temperatuuriproblemi. Tänu kasvanud kõrgusele näitas termomeeter randmel kõigest 28 kraadi varasema 33 asemel. Asi läks lõbusaks ja see kant oli ilus. Pilvi oli küll palju ja suuri mägesid oli ikka vähe näha. Vaid harva lõi mõneks ajaks kuskilt mägede ümbert pildi nii selgeks, et oli näha siinsamas orunõlvade kohal kõrguvad 7000m kõrgused Annapurnad, ja eemal väga ilus 8500m Manaslu.

Paar päeva edasi, ja siis toimus Pisangi kandis äkki sama, mis Milami orus Indias -- org lõikas 3000 meetri kõrgusel läbi Himaalaja peaaheliku, ja maastik muutus kuivaks Transhimaalajaks nagu Tiibetis. Mets muutus harvaks, org laienes, nõlvadele tekkisid rohupuhmad, mida jakid nosida armastavad. Igal hommikul kell 11 hakkas puhuma tuul -- ikka lõunast põhja, mööda Marsyangdit üles, nagu siinsele mussoonile kohane. Päevane ilmarütm oli siin teistsugune kui mägedes tavaliselt. Varahommik oli enamasti paksult pilves, kuid päeva peale hakkas orupõhja kohale sinist taevast tekkima; ilusaim oli ilm kella 11-12 paiku. Sealt alates läks tüüpiliselt jälle rohkem ja rohkem pilve. See on üllatav, sest tavaliselt on mägedes selgeim varahommikul, minnes siis päeva peale üha rohkem tuksi.

Pisangist edasi oli orupõhi 10-20km pikkuselt üsna tasane, kõrgus püsis 3200 ja 3500 meetri vahel. Kohati paistsid kohe kõrval olevad Annapurnad, Gangapurnad, Chulud ja Pisang Peak, kuid mitte kunagi kõik korraga. See see suvekuude Himaalaja nuhtlus on.

Edasi Tilicho poole. Kena Khangsari külake 3700 peal, ja siis tuligi kauaoodatud põnev ja ohtlik rusukallete ala, mille müstilisi pilte olin varem näinud ja mille läbimiseks kulus umbes tunnike. Nõlva kõrgus 500-1000m, kalle 45 kraadi, pinnas lahtine kivipuru, kruus, liiv. Kohati olematu rada traverseeris seda nõlva umbes keskelt, 200-500m kõrgusel all voolavast jõest ja 4100m kõrgusel merepinnast. Keset nõlva müstilised vertikaalsed kivirahnud, liivakivi või midagi taolist, mõni neist oma 15 meetrit kõrge. Järgmisel päeval jätkus samalaadne nõlv, ainult et laugem, ohutum ja ilma rahnudeta. Seda mööda tõusis rada kuni järveni.

Järve äärest 5000m kõrguselt tõuseb selle kandi põhiline tõmbenumber: Grand Barrier ehk mitut 7000m+ mäge ühendav järsk hari (vt pilt vasakul), täielik kuumaastik oma sadade jääkoskede, liustikuhakatiste, lahtiste rahnude ja laviiniohtlike aladega. Võimas pilt, võib-olla kõige võimsam Himaalajas. Mäekülg on 10-15km pikkune, sa seisad enam-vähem ta jalamil, tema harjal olevad tipud on sinust vertikaalis 2000-2500m ja horisontaalis 4000m kaugusel. See sein elab; väikesi laviine tuleb mürisedes iga minuti tagant, kukkuvad kivid kolisevad ja liustike raginat peaks ka kuulda olema, kui kaua passida. Mõni ime, et siit keegi üles ei roni: millegagi pähesaamine on enam-vähem garanteeritud, vähemalt praegusel aastaajal! Grand Barrierilt lähtub veel teinegi hari, mis suundub teisele poole (Tilichost eemale) ja tõuseb seal horisontaalis 3000m kaugusel Annapurna põhitipuks (8091m). Selle seina teisel pool, 15km kaugusel Tilichost, olin ma eelmisel aastal, kui Annapurna Sanctuarys tormivangis istusin.

Samal päeval, 16. juunil, jõudis kohale mussoon. Ilm oli märgatavalt pilvisem kui varem, ja edaspidi nägi päikest ja sinist taevalappi haruharva. Kellel Maurice Herzogi raamat "Annapurna" peas on, see mäletab, et kui nemad 50 aastat tagasi siit 7km kaugusel Annapurna põhitipu all laagris istusid, jõudis mussoon kohale 5. juunil; nagu öeldud, sel aastal jäi asi veidi hiljaks.

Plaani Kang La'le minna jätsin targu ära; praeguste ilmadega oleks shansid sealt head vaadet saada kaduvväikesed, ja hind, mis maksta tuleks (1700m üles ja siis alla) liiga kallis. Niisiis oli retke kõrgpunkt (Tilicho) möödas, ja edasi järgnes vaid tagasipöördumine.

Selgus, et on olemas alternatiiv ca 4 päeva vältavale mööda tuldud teed allaminekule; ühe päevaga jõudsin Pisangi lähedale Humdesse, kus tasasel (hmm...) orupõhjal oli 3353m kõrgusel lennujaam, kust 4 korda nädalas lennatakse Pokharasse. Lend läheks üle Karpu Danda Pokhara lähedal, mis mulle huvi pakub kui võimalik matkamarsruut tulevasteks aastateks. Tahaks seda näha küll.

Lennuki juhtimine ei ole siinkandis kuigi lihtne. Maandumistrajektoor kulgeb üle 50-100m kõrguse seljandiku paar kilomeetrit enne Humdet; kujutan ette, et see tuleb ületada üle noatera nii madalalt kui võimalik, piloteerides visuaalselt. Kui selle seljandiku kohal on pilved, teatab Humde lennujaam raadio teel Pokharasse, et ärge tulge. Kui kella 9-11'ks selginenud pole, jääb lend ära, sest algavad tuuled ja lennukompaniil on sõiduplaanis ka muid lende peale pisikese Humde.

Ega see värk hea välja ei näinud: Humdesse jõudes teatati mulle, et viimased kaks päeva on lennud ilma tõttu ära jäetud ja üleüldse on homme lend "full" ja ülehomme ka. Kui ma seda juttu hotellis edasi rääkisin, hakkas peremees kätega vehkima ja sõimas, et RNACi asjamees on crazy ja ülehomne (teisipäevane) lend on "tourist flight" -- lend, kuhu teoreetiliselt müüakse kohti vaid välismaalastele. Kuna praegu välismaalasi praktiliselt pole, ei saa ausa mängu korral teisipäevane lend täis olla. Niisiis saatis ta oma naise korda majja lööma. Mina jutust aru ei saanud, kuid asi lõppes sellega, et mu nimi lisandus teisipäeva kohtade nimekirja. Aasia kohta imelik juhtum -- kuna välismaalastele on hind nagunii mitu korda kõrgem (50 dollarit), siis peaks nad ebaausa mängu korral just meid eelistama? Või siis teatama, et on küll full, aga kui 10 lisadollarit leiad, siis tegelikult ei olegi nii full? Kuid midagi sellist ei toimunud, lihtsalt paugust et full ja kõik.

Nojah, sinna nimekirja sattumine oli muidugi vaid pool mängu, sest ilmad olid ikkagi kehvaks pöördunud. Otsustasin igatahes ühe päeva Humdes passida ja siis oodata ja loota, et teisipäeval lennuk tuleb. Järgmisel hommikul oli ilm ilus ja selgus, et tegelikult pole ka tänane lend nii full kui algul paistis (juhul kui lennuk tuleb). Istusin pisikese lennujaama control toweris ja kuulasin, kuidas kutid kannatlikult läbi ragina Kathmandu peamajaga ühendust katsusid saada. Kahjuks teatas Kathmandu, et hoolimata ilmast täna te lennukit ei näe. Egas midagi, keerutasin näppe ja lugesin pool päeva miskit aprillikuu Business Weeki. Ilm keeras kah kohe tuksi ja välja minna polnud isu. Õhtuks oli Business Week läbi ja niisiis otsustasin, et kui homme ka lennukit pole, siis lähen jalgsi alla. Ärkasin kell 6 ja heitsin pilgu välja -- hetkega selge, et vist tuleb seljakott selga võtta, pool orgu 50m kõrgusel ujuvaid pilvi täis. Ootasin siiski poole üheksani, kuni RNACi kutid ka ütlesid, et no chance. Tibutas vihma.

Niisiis. Ilm on kehv ja juba käidud tee niisamagi igavavõitu. Järeldus: tuleb minna kiiresti ja teha pikki päevi. Üles olin tulnud Besisaharist 5 päevaga, seega plaanisin alla jõuda kolmega; selleks tuleks samaks õhtuks Danaque-nimelisse külasse jõuda (7-9 tunni tee pluss vihm). Panin kiirelt ajama. Algus läks nii hästi (Pisangi 2 tunni asemel poolteist, Chame viie-ja-poole tunni asemel 4:20), et meenus ühe Humde poisi ütlus, et tema rekord Besisaharist ÜLES tulekul on kaks ja pool päeva, ja üks tema sõber on kahega tulnud! Tõsi küll, ilma seljakotita. Niisiis... miks mitte kahe päevaga alla? Selleks peaks täna jõudma Tal'i 1700m kõrgusel, käies läbi tõusul kahe ja poole päevaga tuldud tee ja laskudes 1600+m... kartsin põlvede pärast, kuid hasart lõi sisse. Lubasin endale vaid pool tundi lõunat, ei peatunud peaaegu kordagi, ja olin Danaques mitu tundi enne päikeseloojangut, mis lubas üritada Tal'i. Vihm oli jäänudki pelgaks tibutamiseks, kuigi sellest muidugi piisas, et mind üsna märjaks teha. Ülal (ilma päikeseta) valitseva jaheduse ja tuule tõttu olin sunnitud T-särgi peale kampsuni tõmbama; selle märjakssaamisest oli kahju, kuna see ju kuivab mitu aega. Vihmavarju ega kilet kahjuks polnud.

Njah; poolteist tundi enne Tal'i avanesid taevaluugid pärani. Läbimärg. Rajad muutusid ojadeks ja jõgedeks; kivitrepid kaskaadidega koskedeks. Tõusvatel rajalõikudel voolas jõgi vastu, langevatel minu teega samas suunas. Saapad lirtsuvad, külmad ja märjad püksid käivad raskelt vastu põlvi. Tal'i jõudsin peaaegu pimedas. Oli muidugi asjatu lootus, et midagi öö jooksul ära kuivaks. Hull oli ka see, et ka seljakoti põhjas olnud magamiskott oli veidi märjaks saanud. Egas midagi, järgmisel hommikul külmad ja märjad riided jälle selga ja minema, sihiks Besisahar. Selle eesmärgi maksis mulle kahetunnine jutuajamine ühe kange inglannaga, kes oli teel ülespoole sihiga ronida Pisang Peakile (6092m). Kaljuronimist proovinud ainult korraks 10 aastat tagasi koolis. Nüüd siis sherpast giidiga kahekesi Pisang Peakile, kaasas varustus nii kalju- kui ka jääronimise jaoks. Inspiratsiooni tulevikuks sain küll.

Ka nüüd möödus enamik päevast peaaegu kuivalt. Riided seljas kuivasid. Kuna läksin nüüd vastupidi Applepie Highway tavalisele suunale, kohtasin ühe päevaga mitut valget. Nende jutust koorus välja, et see vihmavärk ongi selline seaduspärane: sadama hakkab kell 6-7, sajab kogu öö, ja hommikul 6-8 paiku lõpetab. Noo-jah, eks siis tuleb enne kuute jõuda nii kaugele kui võimalik, et järgmisel hommikul enne Kathmandu bussi väljumist Besisahari jõuaks. Aga muidugi sain petetud, luugid kukkusid lahti hoopis kell 4. Niisiis kordus eilne stsenaarium, ja läksin välja Bhulbhule'ni, kust on Besisahari kahe ja poole tunni tee.

Järgmisel hommikul ei sadanud ja kõik läks plaanipäraselt. Õhtul Kathmandus. Nägin ka esimesi selle aasta vihma tekitatud purustusi: Muglingi lähedal oli 150-meetrine jupp Kathmandu-Pokhara maanteest 100m allapoole jõkke pühitud. Buldoosrid parasjagu tasandasid seda kohta, pressifotograafid tegid pilte, läbi sai küll.

Kathmandu on rahulik, poliitilises mõttes eriti midagi ei toimu. The Rising Nepal avaldas jälle miski "say no to rumours" kirjutise ja igapäevane elu käib nagu eelmisel aastalgi. Kuuldavasti on kogu verine sündmus üks pikas reas, mis paneb ärksamaid nepaallasi hääletama jalgadega. Besisaharis kohtasin ühte 22-aastast, kes läheb kolmeks aastaks Belgiasse õppima; on teisigi.

Jään nüüd arvatavasti siia Kathmandusse kogu kojusõiduni jäänud nädalaks. Maili loen ilmselt kord-paar päevas.
Return to my homepage