Carretera Austral

If you don't read Estonian, the photos are your only hope.

Hispaania keele huvilised saavad siin ka oma sõnavara täiendada väikese õpiprogrammi abil.

Date: Thu, 11 Jan 2007
Subject: Ettevalmistused Tshiili rattamatkaks

Juhtus nii, et alates esmaspäevast olen jälle Tshiilis. Sedakorda tulin mööda Carretera Australi toimuva rattamatka jaoks. Mu viie aasta taguse Tshiili-reisi päeviku leiad siit ja seda lugedes saad ka aimu miks mulle Carretera Austral meeldis ja miks ma nüüd siis sinna tagasi minemas olen. Koos kolme sõbra ja ratastega. Kahega neist sõpradest pole ma siinmail veel kohtunud, sest nendel on samaaegne teine teekond, millest võib lugeda Kika&Mele blogist -- nendega kohtume homme Balmaceda lennujaamas, kuhu mina ja Tom maandume koos nelja jalgrattaga.

Rattad ostsime Santiagost, Tshiili pealinnast, kus oli +30 kraadi ja päike, mis tegi minu talvega harjunud pealae küll uimaseks. Santiagot oli vahva jälle näha, mulle meeldib see linn ja iga päev olen Tomile korranud et küll on hea et ikka esmaspäeval siiapoole ekvaatorit tulime.

Lisaks rataste ostmisele on sinna mahtunud veel lobisemised Santiago taksojuhiga, kes küll alguses keeldus meid kuskile viimast kuna talle rattad katusele ei mahu; kuid kui nende vendadega jutule saad, seletad et käisid juba varem Tshiilis ja nüüd tulid koguni tagasi, ja tuled kunagi veel kolmaski kord, soostud nendega vestlema Tshiili naiste ilust, jättes siiski targu enda teada et eestlannad on muidugi ilusamad - siis on nad valmis sinu heaks tegema mida iganes :) Mõned kaasliiklejad signaalitasid, kuid sõidetud saime. Pool tundi hiljem selgitas bussijaama pagasiülem, et meil on vaja maksta talle rataste eest lisatasu, ja noh ega see küll veel ei garanteeri et bussis ratastele ruumi jätkub, kuid tema suure kogemuse põhjal, vaadates tänast reisijate hulka, meie bussi, ja päikeseplekkide arvu, on peaaegu kindel et saame peale. Saimegi, ja öö varjus rändasime 1000km lõuna poole Puerto Montti, kus asume praegu.

Puerto Montti bussijaama sõbralikud pakikandjad, kes küsivad kastide mitu kvartalit üles- ja allamäge veeretamise eest vähem kui Santiago omad 50 meetri eest; vulkaanikoonused paistmas läbi hommikuse udu Panamerica maanteelt; Tshiili nätsked hamburgerid; ujumine Llanquihue järves; Kõikide Pühakute järv suure Osorno vulkaani taga, mis on juba päris Andides ja mille teisel kaldal paistab Argentiina. Nelja päeva sisse on mahtunud paljutki.

Mulle juba koorub järgmise Tshiili-matka idee -- matkata mööda Ande Hornopireni kandist põhja poole, Petrohue, Puyehue, ronida taas mõne vulkaani otsa ja telkida Lago Ranco kallastel, ja siis edasi põhja poole, paralleelselt Panamericaga, kuid ikka mööda mägesid, mitte asfaltteid. Aga sellest mõtleme kunagi hiljem :) Homme lendame üle viimase 530km, mis veel Balmacedani on jäänud, kohtume Kika+Melega, ja matk võib alata :)

P.S. LLanquihue hääldus maarjamaa keeles oleks Ljankiihue, ja järv on väga ilus :)

Date: Sat, 20 Jan 2007
Subject: Esimene osa rattamatkast

Tervitused Cochrane linnakesest! See on meie rattamatka kõige suurem asula üldse, siin on tervelt 3000 elanikku. Seljataga on esimene pool (330km) rattamatkast ja selge on ka, et see tee on füüsiliselt raskem kui ma varem arvasin. Tõuse on rohkem, kohati tee ainult üles ja alla lähebki, kuigi kõrgus merepinnast on vaid 200-400m. Igal päeval on olnud mõni kuru, kuhu üles väntamine on kõvasti võhma nõudnud, ja alla kihutamine treppisõidetud kruusateel pole ka kõige lõbusam tegevus.

Samas on see kant olnud palju ilusam kui ma arvasin, iga päev on toonud täiesti uued vaated ja uut sorti ümbruse. Alustasime Balmaceda lennujaamas, kus Kika+Mele meid kallistades vastu võtsid, ja asusime lennujaama põrandal rattaid kokku monteerima. Alusetuks osutus hirm et mingid detailid maha jäid, ja saime rattad kokku hoolimata takistavatest asjaoludest nagu ühel rattal pedaalide valetpidi pealekeeramine, mistõttu nendel pedaalidel nüüd keere segamini on.. Lennujaam pandi varsti kinni ja kolisime välja oma õlinäpu ja kotipakkija töid jätkama. Kika informeeris, et Balmaceda teine nimi on Reina del Viento - Tuulte Kuninganna... Tuul oli tõesti väga tugev ja mõte ratta selga istumisest ei tundunud nii meeldivana. Ka kaasavõetud toit ei tahtnud kuidagi kottidesse mahtuda ja mõni hetk oli veidi tusane. Siiski andsid mõned testisõidud tulemuseks, et tuul ratast pikali ei lükka ja isegi vastutuult edasiliikumine on võimalik. Kogenud ratturid lugejate hulgast (ja ka härra Murphy) juba teavad aimata, mispidi tuul meie plaanitud marsruudiga võrreldes oli.

Balmaceda on tasandikul, 10km kaugusel Andidest, ja lootsin väiksemat tuult mägede varjus. Selle 10km katmiseks kulus kaks-kolm tundi, ja tuul tõepoolest vähenes mingil määral. Meil on kaasas umbes minupikkune värviline satelliidifoto matka piirkonnast ja isehakanud geograafidena ajame selle pealt jälgi mispidi tuul igas uues orus puhuma hakkab. Mõnikord läheb täppi ka, ja viimased päevad on möödunud valdavalt taganttuules.

Laagriõhtud on vahvad nagu ikka heas seltskonnas ja vahest peame üksteisele ka loenguid Sakala Keskuse käekäigust, irratsionaalarvude täpsete väärtuste arvutamisest, Lõuna-Ameerika linnakaartide disainist, ja Boliivia poliitilisst olukorrast. Tähti täis öödel on ka astronoomia sagedane jututeema, eriti kuna kambas on meie täheteadlane Tom. Ta oskab peast arvutada mis suunas peaks praegu asuma Magalhãesi pilved ja kas eile laagriööl taevas silmatud tohutu sabaga täht on tõesti komeet või hoopis lennuk. Oligi komeet, McNaught'i komeet, jube suur ja hele. Ka Magalhãesi pilved on ikka tohutu suured; põhjapoolkeral neid kahjuks ei näe.

Päevavalguse ajad on täidetud metsaste orgude, lumiste mäetippude, ja erinevat värvi järvedega. Paar korda oleme tee pealt silmanud ka Patagoonia jääkilpi - maakera kolmandat poolust, kus on kümneid ja sadu kilomeetreid jääd, liustikke, ja mägesid. Jube ilus on, silmapiirini Argentiinasse ulatuvad sinakasrohelised järved ja looklev kruusatee, umbes kord päevas sekka ka mõni pisike asula. Tee ääres on aeg-ajalt ka üksikuid maju - talud, metsameeste soojakud, ja mõned arusaamatu otstarbega objektid. Kõige naljakam oli tee ääres seisev arhailine ratasteta buss, millesse keegi oli ilmselt endale maja teinud, sest korsten tossas. Elanikke näha ei olnud.

Carretera Australi ümber on igatahes näha tsivilisatsiooni pealetungi, varasemast rohkem turiste, jne. Võrdlusmoment on mul olemas, sest mõnes nüüd läbisõidetud kohas käisin ma ka 5a tagasi ja vahe on tuntav. Meile, matkajaile, on hetkel tsivilisatsioon muidugi vastumeelne - tahaks et maju oleks vähem, teisi rattureid kohtaks harvemini kui kord päevas, ja mõne kõige ilusama vaatega lõunapeatuse koha peal poleks turismitalu. Edasised päevad aga viivadki meid üha kaugemale inimestest, edasi lõunasse, külakestesse nimega Tortel ja Villa O'Higgins. Loodame homme saada bussi või veoauto peale, mis viiks meid 120km edasi Torteli - omal jõul vändates ei jõuaks me õigeks ajaks Argentiinasse suunduvale praamile. Praegu, Cochranes, on isegi mobiililevi - seda polnud me pärast viimase kirja kirjutamist näinud. Edasise osas on kindel, et kuni Argentiinani (30nda jaanuari paiku) oleme levist ja internetist väljas.

Date: Wed, 7 Feb 2007
Subject: Rattamatk numbrites

Enne matka prinditud suure satelliitfoto põhjal arvasin, et esimesed kaks päeva on rasked üle mägede ronimised, edasi aga tulevad tasasemad ajad mööda jõeorge. Nüüd teame, et "päris nii see just polnud" ja satifoto ei asenda samakõrgusjoontega kaarti. Kogu läbitud 470km jooksul oli pikemaid tasaseid lõike vaid 40km jagu - kõik ülejäänu oli lõputu üles-alla ronimine. Iga 10km kohta tuli umbes 200m tõuse. Polnud päeva, kus poleks pidanud korduvalt ratta seljast maha ronima ja ratast lükates ülespoole suruma.. samuti on tee kohati suht kole kruus, mõnikord treppi sõidetud ka. Lisame siia veel tugevad tuuled, mis alguses olid vastu, hiljem aga õnneks pöördusid.

Balmacedast esimesed 14km oli vastutuult kruus, siis järgnes umbes 60km asfalti kuni Villa Cerro Castilloni. Edasi oli kõik kruus, vahel sõidetavam, vahel koledam. Sellist sõidutunnet, nagu Eestis tasasel teel 30km/h vurades, peaaegu ei tulnudki, aga see-eest oli maastik väga meeliülendav. Niisiis sõitsimegi päevas keskmiselt vaid 43km. Cochranesse jõudes tekkis kahtlus, et me õigeks ajaks praamile ei jõua, ning läbisime järgmised sadakond kilomeetrit bussiga. Tagantjärele selgus, et Cochrane-Villa O'Higginsi tee on tasasem kui sellele eelnenu, ja ka ilma bussita oleks napilt jõudnud. Aga bussi abil saadud paar puhkepäeva olid kindlasti seda väärt!

Laagrit panime üles 15 korda. Paaril päeval polnud lihtne leida veega laagrikoha ja tuli mängida tavalist lotot "kas see on viimane hea koht või leiame enne pimedat veel järgmise". Muidu aga laagri leidmine probleeme ei valmistanud. Karjataradest üle eramaale ronisime küll rohkem kui korra, mõnikord küsisime luba ka. Parque Nacional Cerro Castillos polnud metsik telkimine lubatud ja tuli maksta kamba peale 7500 Tshiili peesot (170 krooni); ülejäänud korrad oleks tasuta saanud, kuid paaril korral maksime kellegile et saaks dushi all käia. Pärast Torteli muutusid metsad metsikuks, aga sellises metsas teatavasti lagendikke pole, ammugi veel tasaseid. Talutava telgikoha leidsime siiski alati. Märkisin nüüd satifotole ka meie laagrid. Kriipsjoonega joonistasin kondimootoriga läbitud tee, punktidega aga need kohad kus bussi või laeva abi tarviline oli.

Ratasteks valisime Trek 820, ostsime nad uuena Santiago rattaäride tänavalt (San Diego), maksime iga ratta eest 159 tuhat peesot pluss lisavarustus. Villa O'Higginsis müüsime koos lisadega 140 tuhande eest maha. Algul kartsime et ei õnnestu müüa. Kuid Villa O'Higginsis on kõik asjad transpordi tõttu kallid ja sõna otseses mõttes igaüks kellega rääkisime tundis rataste ostmise vastu huvi. Küsisin suvaliselt vennalt teed ja mainisin et müüme rattaid, tema kohe küsima et palju maksab jne. Mele saadeti kohe keskväljakule raadiojaama oma kuulutust ette lugema, et siis kogu küla teab. Lõpuks müüsime Hielo Sur firmale, kes opereerib ka Lago O'Higginsi praami - sedasama millega me jalameestena edasi läksime. Nende mees Hans Silva rääkis et kavatseb hakata meie rattaid välja rentima - kes sinnakanti satub, siis võtku mõni ratas rendile, tehku meile pilt, ja tervitage Hansu :) Nimelt tekkis matka jooksul ratastega täiesti armas sõprus, ja müümine oli veidi kurb... sinu tehtud pildilt näeksime, kelle ratas see oli ja kuidas tal on elu läinud! Tehke rattale pai ka - eriti meeldis neile kõrva tagant sügamine.

Rattad pidasid vastu korralikult. Isegi kummid ei läinud kordagi katki, rääkimata tõsisematest äpardustest. Korduvalt kaotasime küll pakiraami kinnituskruvisid, mida vibratsioon kergesti lahti keeras. Esikäiguvahetajaid ja pidureid tuli ka iga paari päeva tagant veidi timmida, kuna kulumise või vibratsiooni tõttu läks nende tuuning paigast ära.

Ilmaga vist vedas. Esimesed päevad olid täidetud vaid päikesepaistega, mis Eestist tulnutel kohe käeseljad ära põletas. Tomil tuleb sealt juba kolmas nahk... Mida kaugemale lõunasse jõudsime, seda kehvemaks aga ilm läks. Kummalisel kombel oli siis taevas sageli palju musti pilvi, kuid vihma neist eriti ei tulnud ja kui tuligi, siis harva tugevalt. Vaid eelviimane päev oli selline tõeliselt ebameeldiv sõitmine lausvihmas lõõtsuva jaheda tuulega. Õnneks saime sel õhtul lõket teha ja soojendasime ennast jälle korralikult üles.

Date: Fri, 16 Feb 2007
Subject: Rattamatka teine osa

Matka teine pool oli esimesest veel vähem asustatud paikades. Cochranest edasi on sisuliselt vaid kaks asulat: Tortel ja Villa O'Higgins. Torteli jõudis tee aastal 2003, Villa O'Higginsisse aastal 2000. Kogu Carretera Australi ehitamisel töötas 10 000 sõdurit ja kahekümne aasta jooksul kulus 500 tonni lõhkeaineid. Siin-seal oli näha mälestussambaid kuupäevade ja nimedega... "Sõduri veri pole kunagi valatud põhjuseta". Ilmselt plahvatused ja muud õnnetused. Mida kaugemale läksime, seda lähemale tulid kuupäevad; 1994, 1998, 2000, 2001.

Tortel on fjordi kaldale vaiadele ehitatud küla. Vaiad on küpressipuust, ja selle puidu pärast küla 50 aastat tagasi asutatigi. Asutati ilma teeta -- kogu ühendus on kuni viimase ajani käinud paadi ja lennukiga. Puitu veetakse siiamaani välja laevadega, kuid enamik kunagistest metsadest on jõutud juba maha võtta, ja küpressi aeglane kasv seda nii kiiresti tagasi ei tooda. Viissada elanikku kõnnivad järsul mäeküljel mööda puust kõnniteid ja ronivad mööda puust treppi ühelt tänavalt teisele. Kogu küla mastaap on muljetavaldav, viis kilomeetrit mööda kallast. Eks peabki olema suur vähemalt mõõtmetelt, siit valitsetakse ju poole Eesti suurust rajooni, kus väljaspool Torteli ennast on umbes kümme maja! Asukoht Vaikse Ookeani fjordides annab Eestist kolm korda rohkem vihma, ja tibutas ka siis kui meie Tortelis käisime. Muide fjordid on ikka pikad, päris avaookeanist lahutab Torteli koguni sada kilomeetrit...

Edasi lõuna poole sõites on ühes kohas fjord, mille kallast mööda tee rajamist pole otstarbekaks peetud -- valitsus on tee asemele pannud tasuta praami. Kui meie kohale jõudsime, oli praamikapten leidnud et streik on palgaläbirääkimistel mõjusaim argument. Nii see suur punane praam siis liikumatult sadamas seisiski. Valitsus oli streigimurdjaks toonud väiksema aluse, millele mahtus ainult neli autot. Jalgrattad võtavad õnneks hulga vähem ruumi, ja loksusime ilma autojärjekorda seismata õnnelikult üle fjordikese. Viimased 100km sõitsime teadmisega, et üle kümne-kahekümne auto päevas selja tagant tulla ei saa -- praamiühendus ei lase rohkem läbi.

Villa O'Higginsis lõpeb Carretera Austral, ja algab Ameerikate sügavaim järv. Müüsime rattad ja istusime laevale. Sadamasse mineva bussi juhiga saime jutu peale, tshiili kutt, oli töötanud kolme vuotta hammasteknikkona Rovaniemessä... ilmselt siis oli vaja ametit vahetada :-)

Laev viis meid ka jääkilbi serva vaatama, kohta, kus suur liustik järve ulatub. Arvata 60 meetri kõrgune jääsein tõusis järvest, ja aeg-ajalt kukkus mõni suur jäätükk kõva plartsatusega vette. Pisikesi jäämägesid ujus järves ringi päris mitu. Pärast liustiku vaatamist aga tuli päris sadamas sammud taas kuivale maale seada. Kohanimi on Candelario Mansilla - kuuldavasti selle ainsa inimese järgi, kes seal elab. Härra Candelariol on hobused ja kümme kilomeetrit kruusateed, mis viib piirini. Aga Tshiili piiripunkt on juba tee alguses, võib-olla selleks et Candelariol kellegagi rääkida oleks? Piirivalvur oli noor poiss, kellel oli kasutada aiatraktor millega mööda kümmet kilomeetrit lõbusõitu teha. Kui Kika julges talle mainida ümbruskonna looduse ilu, siis läks too naljaga pooleks lausa endast välja ja karjus "Mul on vot siiamaani sellest loodusest siin! Ma tahan näha ka muid asju kui see kuradi järv, need mäed, ja liustikud!". Vaene poiss, hea et meil jutt Tshiili tüdrukutele ei läinud :P

Argentiina piiripunkt on teisel pool piiri, ja sinna me matkates samal õhtul ei jõudnudki. Telkisime siis piiriametnike mõistes eikellegimaal, kuna passis oli Tshiilist väljumise tempel ühe kuupäevaga, Argentiinasse sisenemise oma tekkis aga järgmisel päeval. Piir ise on metsas - tagasihoidlikud sildid tere tulemast Argentiinasse/Tshiilisse, ja hoobilt asendus kruusatee mägirajaga. Kõmpida andis veel viis kilomeetrit, mille jooksul meil oli rataste äramüümisest ainult hea meel. Jälle üks piiripunkt ja kummalise nimega Kõrbejärv keset lopsakaid metsi. Turistide lõhna oli juba tunda... teisel pool järve saime nendest juba puuga pähe -- viis minibussi ja kümned daytripperid El Chalténist? Bussijuht hoiatas kohe, et kui ma viis aastat tagasi El Chalténis käisin, siis ei tunne ma seda praegu enam ära - hotellikohti on vahepeal kaks-kolm korda rohkem ehitatud. Ei tundnudki - palju, palju turiste. Mitmenädalane väheasustatud piirkonna matk sai väga järsku läbi. Aga selle laksu saime alles järgmisel päeval, vahepeal nimelt üritasime vaadata Fitzroy päikesetõusu nagu ma viis aastat varem olin teinud. Seekord oli ilm kehv, aga pikemalt pajatavad sellest ehk kunagi Kika&Mele oma blogis :)

Return to my homepage